Vanausulised: erinevus redaktsioonide vahel

[[1658]] toimus [[kirikukogu]], kus tsaar hääletas esimesena kõigi uuenduste poolt. Samal ajal suutsid Nikoni vastased tsaari veenda, et [[patriarh]]i vägevus hakkab tsaari oma varjutama. Tsaari suhted Nikoniga jahenesid tugevasti ning viimane pidi ametist lahkuma. [[1666]]-–[[1667]] [[Moskva]] sinod kiitis taas kõik reformid heaks. Vanade kommete pooldajad pandi kirikuvande alla, neid hakati nimetama raskolnikuteks (''раскол'' – vene keeles lõhe). Vanausuliste seas omakorda hakati seda kirikukogu nimetama röövellikuks (''Разбойный'') või hullumeelseks (''Бешеный'').

[[1717]]. aastal Vetka kirikukogust alates hakkasid popoovetsid otsima endale piiskoppe. See oli raske ülesanne, sest vanausuliste silmis olid paljud uueusulised liiga tugeva poola ja ladina mõjude all, rahvast kaugel ja mitte-venepärased. Otsingud edenesid visalt, eriti [[Nikolai I]] ajal, kes oli vanausuliste silmis väga kardetud ja vihatud [[1826]]. aastal alanud uue repressioonide laine tõttu. [[1835]] Moskva kirikukogus otsustati asutada piiskopitool väljaspool Venemaa piire. Mungad Pavel ja Alimpii läksid [[Austria]]sse ja esitasid avalduse sooviga lubada neil omada piiskoppi. Luba anti praeguses Lääne-Ukrainas [[Tšernivtsi oblast]]is asuvale Belaja Krinitsa kloostrile. Piiskoppi otsiti [[Egiptus]]est, [[Süüria]]st, [[Palestiina]]st, [[Aleksandria]]st, [[Konstantinoopol]]ist ja [[Jeruusalemm]]ast, otsinguid spondeerisid jõukad vanausuliste kaupmeheperekonnad. Konstantinoopolis kohtusid mungad [[metropoliit Ambrosius]]ega ([[1791]]-–[[1863]]), kellele vanausuliste pühendumus nähtavasti muljet avaldas. [[1846]]. aasta mais nõustus ta sõitma Austriasse, kus ta [[11. juuli]]l kohtus keisriga, kellele ta kinnitas, et just vanausuliste juures on kõige puhtamalt säilinud õigeusu algne pärand. [[28. oktoober|28. oktoobril]] [[1846]] ühines Ambrosius vanausuliste kirikuga ja nii pandi alus Belokrinitsa hierarhiale. Tsaar Nikolai I nõudis Austria keisrilt Ambrosiuse vaimulikust seisusest välja heitmist ning kloostri sulgemist. Metropoliit kutsuti [[Viin]]i, kus talle tehti ettepanek Konstantinoopoli kiriku rüppe naasta või pagendusse minna. Ta valis viimase ning saadeti [[Celje]] (Cilli) linna [[Slovakkia]]s, kuhu jäi oma surmani [[1863]]. aastal. Enne seda jõudis ta siiski ametisse seada kolm piiskoppi ning panna aluse vanausuliste piiskoppide järglusele. [[1853]]. aastaks oli Moskvas loodud peapiiskopkond, mille eesotsas seisis Vladimiri ja kogu Venemaa peapiiskop Antonius. Esimese kahe tööaasta jooksul pühitses ta ametisse 54 vaimulikku. Tema elu lõpuks oli Venemaal 12 piiskopkonda, oli ehitatud pühakodasid ja palvelaid.

[[Vene Vana-Õigeusu Kirik]] (''Русская Древлеправославная Церковь'')[http://www.r-d-c.narod.ru/glav1.htm], tuntud ka kui Novozõbkovskaja hierarhia ehk peapiiskopkond – sellele pani aluse Belokrinitskaja hierarhiat mitte tunnustanud grupp, nn ''beglopopovtsõ'' (Белокриницкое Беглопоповское Старообрядческое Согласие). [[1923]] tunnistasid nad oma kirikupeaks endise Saraatovi peapiiskopi, vanausuliste poole üle tulnud Nikola. [[1929]] liitus veel Sverdlovski piiskop Stefan(us) ning tekkis võimalus hakata pühitsema ametisse oma piiskoppe. Esimene läbinisti vanausuliste piiskop oli Pansofi. Keskus asus [[Saratov]]is, siis Moskvas, siis [[Samara]]s, alates [[1963]]. aastast [[Novozõbkov]]is. Eesotsas on patriarh Aleksander. Kirikusse kuulub u 75 kogudust 700-800700–800 tuhande usklikuga; kirik jaguneb 5 piiskopkonnaks.