Eesti Advokatuur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
19. rida:
== Organisatsiooni ajalugu ==
Eesti Advokatuuri sünnikuupäevaks võib pidada 14. juunit 1919, mil Tallinnas kohtukoja ruumes peeti esimene vandeadvokaatide üldkoosolek, mille kohta avaldati
esimees – Jaan Teemant, esimehe abi – Martin Hirsch ja liikmed - Tõnis Jürine, Voldemar Oldekop, Karl Parts ja Jaan Leesment.
25. rida:
1. jaanuariks 1920 oli Eestis registreeritud 43 vandeadvokaati ja 15 abi. Seoses juurahariduse populaarsusega hakkas alates 1920-ndatest aastate teisest poolest vannutatud advokaatide ning nende abide arv hoogsalt kasvama.
6. aprillil 1938. aastal andis riigihoidja [[Konstantin Päts]] dekreediga nii uue kohtute seaduse kui ka advokatuuri seaduse. Vastavalt uuele seadusele lõpetas Vannutatud Advokaatide Nõukogu oma tegevuse senisel kujul ja selle asemele valiti üldkoosoleku poolt 15-liikmeline Advokatuuri Nõukogu, mille esimeheks sai [[Alfred Maurer]].
Nõukogude võimu kehtestamisel Eestis likvideeriti Eesti Advokatuur ühes organitega 1. märtsist 1941 ning samal päeval toimus Advokatuuri Organiseerimise Büroo poolt kokku kutsutud esimene Eesti NSV Advokaatide Kolleegiumi liikmete üldkoosolek, millest võttis osa 114 advokaati (sooviavaldusi kolleegiumi liikmeks saamiseks esitati 473, neist rahuldati 145). Alates 1947. aastast algasid Advokaatide Kolleegiumis puhastused, mille käigus advokaatide kaader vahetus põhiliselt poliitilistel põhjustel. 22. jaanuaril 1990 aastal toimunud Advokaatide Kolleegiumi presiidiumi istungil otsustati tunnistada aastatel 1944-1951 toimunud 71 advokaadi väljaheitmine põhjendamatuks.
| |||