Olav Tryggvason: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
13. rida:
Olav sündis millalgi 963. aasta paiku, kui ta isa Tryggve, esimese Norra kuninga [[Harald Kaunisjuus|Harald Kaunisjuukse]] pojapoeg, tapeti. Mõnedes allikates on ta sünnidaatumiks pakutud aga ka hilisemaid aastaid, mistõttu seatakse kahtluse alla tema põlvnemine Harald Kaunisjuuksest. [[Snorri Sturluson]] peab oma saagas siiski Olafit Tryggve pojaks. Pärast Tryggve tapmist olevat Olaf ja ta ema Astrid põgenenud [[Rootsi]] ja sealt edasi [[Gardarike]]sse (''[[Garðaríki]]'') ehk [[Kiievi suurvürstiriik]]i, kus valitses kuningas Valdemar (suurvürst [[Vladimir Püha]]), kelle teenistuses oli Astridi vend Sigurd.
 
Astrid plaanis sõita laevaga Holmgardi ([[Novgorod]]i), kuid tee peal olevat nende laeva vallutanud Eesti piraadid, kes orjastasid laevalolijad. Toona kolmeaastane Olav lahutati oma emast ja anti koos oma kasuisa Thorolfi ja tolle poja Thorkilliga Klerkoni-nimelisele mehele, kes Thorolfi tapnud. Hiljem müünud ta Olafi edasi Klerki-nimelisele mehele, kes vahetanud ta hea riide vastu mehega nimega Reas (Skandinaavia saagades on ka versioon, et Olaf olevat müüdud Lindanise, st. Tallinna turul ühe kitse eest). Reas kohelnud Olavit küllaltki hästi ja tema juures elanud ta kuus järgnevat aastat. Siis saabunud Eestisse Valdemari nimel makse koguma tema onu Sigurd ja märganud silmapaistvalt ilusat poissi, kes osutus tema õepojaks. Sigurd ostis Olavi Rease käest ära ja viis ta Holmgardi. Seal tapnud Olav oma orjastaja Klerkoni ja pääses rahva omakohtu käest vaid vereraha maksmisega. Olafi saaga selle osa kohta on oletatud, et kui ta ka tõepoolest Läänemere idakalaidakalda hõimude kätte vangi langislanges, siis palju tõenäolisemalt olid need kuralased, sest saagas olevad orjastajate nimed on pigem balti kui soomeugri omad. Pealegi on teada, et mõned Väina-äärsed balti hõimud olid küllaltki pikka aega Kiievi riigi maksusõltlased, samas kui Eesti ala kohta sedasellist fakti kuni [[1030]]. aastani midagi teada ei ole.
 
Holmgardis oli Olav väga populaarne ja Valdemar hakkas kartma, et too võib Novgorodi enda kätte haarata. Seetõttu kohtles ta Olafit üha halvemini, mistõttu otsustas Olaf lahkuda ja läks Läänemerele seiklema. Mõnda aega olevat ta elanud ühes vendi vürstiriigis, kuid teated selle kohta on küllaltki segased. Seal olevat ta abiellunud kohaliku vürsti tütrega, kes aga peagi surnud. Võimalik, et kogu see osa tema elust on väljamõeldis. Samuti on teateid Olafi rüüsteretkedest peamiselt Põhjamere äärde, samuti [[Inglismaa]]le. Lõpuks olevat ta aga ühe eraku poolt ristitud ja kristlasena lõpetas ta ka oma viikingiretked, asudes elama Inglismaale.