Eesti Kunstimuuseum: erinevus redaktsioonide vahel

Aastatel [[1912]]–[[1913]] ostis Tallinna linn kunstnik [[August Weizenberg]]ilt 80 skulptuuri, mis olid mõeldud rajatava kunstimuuseumi kogude nurgakiviks<ref name="Paas, 1980">Heini Paas, ENSV Riikliku Kunstimuuseumi ajaloost, Kogude teatmik, 1980, lk 31-53</ref>. Tallinna Eesti Muuseumi ülesandeks oli põhikirja kohaselt [[kultuurilugu|kultuurilooliste]], [[etnograafia|etnograafiliste]], [[arheoloogia|arheoloogiliste]] ja [[loodusteadus|loodusteaduslike]]like materjalide kogumine ning rahvale ja uurijatele kättesaadavaks tegemine<ref>ERA, 1108-5/80, lk. 31</ref>. Oma esimesel tegevusperioodil kandiski muuseum nn segamuuseumi ilmet.

[[1921]]. aastaks oli muuseumil 5000 eksemplarine kogu ajakirjanduslikke väljaandeid ja ligi 10 000 esemeline etnograafia kogu. Sama aasta sügisel toimus haridusministeeriumis istung, kus minister [[Friedrich Sauer]] tegi ettepaneku lahutada Tallinna ja Tartu muuseumide ülesanded. Tallinna jääks kunstimuuseum ja Tartusse tuleks teadusmuuseum<ref>ERA 1108-5/81</ref>. Käidi välja idee, et muuseumid peaksid oma kogusid vahetama, ERM annaks Tallinna oma 19. ja 20. sajandi eesti ja baltisaksa kunstnike teosed ning TEM Tartusse oma etnograafilise kogu. Reaalsuses sai vahetus teoks alles [[1936]]. aastal, mil selleks ajaks juba Eesti Kunstimuuseumi nime kandev Tallinna muuseum loovutas ERMile üle 4000 etnograafilise eseme, 1941 anti üle rahvariided ja vaibad ning jaotati ERMi kunstiosakond.

Augustis 1941 muutus kunstivarade hoidmine Tallinnas riskantseks, sest puudusid tule- ja pommikindlad varjendid. Ka oli varasid vaja kaitsta Eestist väljaviimise eest. Esimese kahe kuu jooksul paigutati kogud [[Aleksander Nevski katedraal]]i keldrisse, kuid sakslased käskisid need sealt ära viia põhjendusega, et hoone on varisemisohtlik. Oli avalik saladus, et katedraal plaaniti õhku lasta. Aasta pärast tuli Haridusdirektooriumilt ametlik korraldus kunstimuuseum evakueerida. Varjenduskohtadeks valiti [[Vasalemma]], [[Järlepa]], [[Munalaskme]], [[Kuusalu]], [[Pikavere]] jt. kohad. Oli puudus kastidest, tööjõust ja veokitest. Hakati otsima enam-vähem rahuldavaid ruume Tallinnas. Kasutusse läksid [[Kiek in de Kök]]i torn, [[Eesti Pank|Eesti Panga]] varakamber ning maja [[Vabaduse puiestee (Tallinn)|Vabaduse puiesteel]]. Muuseum üüris [[Narva maantee (Tallinn)|Narva mnt]] 4 maja alumise korruse äriruumid. Märtsipommitamisel süttis maja tabamuse saanud kõrvalhoonest. Hävis üle 3000 eksponaadi (hinnaline mööbel, Lääne-Euroopa [[portselan]], rahvuslik tarbekunst, [[skulptuur]]), raamatukogu, dokumentatsioon ja inventar). Õnneks oli ligi 10 000 eset evakueeritud.

Pärast sõja lõppu algas kogude re-evakueerimine. Muuseumi sõjajärgses koosseisus oli viis inimest: direktor, kolm teaduslikku töötajat ning kütja-öövalvur. Muuseumi kollektiivi esimeseks kogunemiskohaks oli Ella Vende Tehnika tänava ja Toompuistee nurgal asuva korteri köök. 3. novembril hakati tegutsema aadressil Pikk 66-5. Re-evakueerimine suurematest maaladudest lõpetati põhiliselt [[1945]]. aasta suvel. [[1950]]. aastaks olid välja kujunenud kogud, mis võeti neil aastatel uuesti arvele vastavalt [[Moskva]]st saadetud juhtnööridele. Kogud jaotati tehnikapõhiselt: [[maal]]ikogu, [[graafika]]kogu, [[skulptuur]]ikogu, [[tarbekunst]]i- ehk rakenduskunstikogu, eraldi võeti arvele ka [[väärismetall]].

ERMi Tallinna osakond tegutses [[August Pulst]]i ateljees [[Estonia teater|Estonia teatris]] ning esialgu jäi sinna ka TEMÜ muuseum. [[1919]]. aasta suvel vaatasid siseministeeriumi ja haridusministeeriumi esindajad üle [[Kadrioru loss]]i ning otsustasid, et hoone on "nii asukoha kui ruumide suuruse ja laadi poolest sobilik muuseumihooneks"<ref>ERA, 1108-5/80, lk 1</ref> ning [[1921]] sai Tallinna Eesti Muuseum selle oma kasutusse. Lossi põhjapoolne tiib jäi skulptor Weizenbergi kasutusse, keldris olid laoruumid ja üks korter, lõunapoolse tiiva ruume kasutati riigi väliskülaliste majutamiseks. [[1927]]–[[1928]] toimus lossis remont, mille käigus kohaldati hoone muuseumi vajadustele vastavaks.

[[1929]] võõrandati riigivanem [[August Rei]] käsul Kadrioru loss, et valmistada see ette Rootsi kuninga külaskäiguks. Muuseum kolis Kadrioru lossist endisesse Lindeni restorani [[Narva maantee|Narva mnt]] 4, kus muuseumi kasutada oli maja teine korrus ja kolmandal korrusel üks korter. Osa varasid paigutati [[Tallinna toomkirik|Toomkirikusse]] ja [[Vene tänav]]a aita. [[1930]] loodi [[sihtasutus]] Eesti Kunstimuuseum, et alustada uue muuseumihoone ehitust. Uue hoone asukohaks valiti [[Kanuti Gild]]ilt riigistatud nn "Rahvaaed", krunt [[Mere puiestee]] 6 ja [[Aia tänav (Tallinn)|Aia tänava]] vahelisel alal. Projektivõistlusel sai esikoha [[Edgar Kuusik]]u ja [[Erich Jacoby]] projekt. Kahjuks jäi projekt puhkenud [[teine maailmasõda|II maailmasõja]] tõttu teostamata.

[[1944]]. aasta [[märtsipommitamine|märtsipommitamisel]] süttis kõrvahoonetest Kunstimuuseumi ajutine hoone. Asenduspinnana sai muuseum oma käsutusse 150 m² korteri aadressil [[Pikk tänav]] 66.

[[1946]] paigutati muuseum taas Kadrioru lossi, mille valdajaks jäi [[Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium|Ülemnõukogu Presiidium]]. Samas jäi loss endiselt riiklike vastuvõttude korraldamise kohaks, mistõttu tuli ekspositsioon sageli maha võtta ja taas üles panna. [[1947]]. aastal hakati taas rääkima muuseumile eraldi hoone ehitamisest, mis kahjuks plaanidest kaugemale ei jõudnud.

Järgneva (1992) aasta detsembris sai muuseum manööverpinnaks [[Rüütelkonna hoone]]. Alustati Kadrioru lossi projekteerimis-, remondi- ja restaureerimistöid. 1993 avati Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioon Rüütelkonna hoones.

30. septembril [[2005]] anti Kunstimuuseumi Ehitamise Sihtasutuse ja AS Merko poolt uus Kumu hoone üle Eesti Kunstimuuseumile. 2. oktoobril sulges külastajatele uksed 1993. aastast ajutise peahoonena tegutsenud Rüütelkonna hoone. 18. veebruaril [[2006]] avati publikule Kumu kunstimuuseumi ekspositsioonid.