Nepal: erinevus redaktsioonide vahel

Aastal [[1987]] teatas kuningas [[Birendra]] India survel, et ta on valmis reformideks. [[9. november|9. novembril]] [[1990]] kehtestati uus [[Nepali põhiseadus|põhiseadus]]. Sellele eelnes massiivne surve teistest maadest, eriti Indiast, mis sulges oma piirid, ning liitunud opositsiooniparteide (Nepali Kommunistlik Partei ja India Kongress) massimeeleavaldused, mida kuningas laskis tulistada.

Mõned parteid kritiseerisid uues põhiseaduses punkti, mis nägi ette erakorralise seisukorra võimaliku kehtestamise kuninga poolt (Esindajatekoda pidi seda kinnitama alles kolme kuu jooksul), ning vormeli "hinduistlik kuningriik" säilitamist. Varsti oli uus poliitiline eliit rahva silmis veel korrumpeerunum kui vana valitsus. See aga tuleneb ka korruptsiooni suuremast nähtavusest suhteliselt vaba ja kriitilise ajakirjanduse tingimustes.

Parteid leppisid [[1991]] kokku, et poliitilise stabiilsuse huvides monarhia säilib, jäädes Nepali kultuuriliselt mitmekesise elanikkonna riikliku identiteedi sümboliks.

[[1991. aasta Nepali parlamendivalimised|Nepali esimesed vabad valimised 12. mail 1991]] võitis [[Nepali Kongress]].

Alates 1991. aastast ei ole ükski valitsus võimul püsinud üle kahe aasta, sest ta on kas lagunenud või kuningas on parlamendi laiali saatnud.

[[1994. aasta esimesed Nepali parlamendivalimised|1994. aasta valimistel]] sai Nepali Kongress lüüa. Valimised võitis [[Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik)]] ning peaministriks sai [[Man Mohan Adhikari]]. Nepalist sai esimene kommunistliku valitsuse all olev monarhia. Erimeelsuste tõttu Nepali Kongressi sees saadeti parlament aasta keskel laiali. Sama aasta [[15. november|15. novembril]] toimunud [[1994. aasta teised Nepali parlamendivalimised| valimistel]] ükski partei enamust ei saavutanud. Sellest sai alguse mitmeaastane ebastabiilsete koalitsioonivalitsuste periood. Pärast [[1999. aasta Nepali parlamendivalimised|valimistel mais 1999]] sai Nepali Kongressist jälle enamusvalitsuse juht. Sellest ajast saadik on olnud kolm peaministrit Nepali Kongressist: [[Krishna Prasad Bhattarai]] ([[31. mai]]st [[1999]] kuni [[17. märts]]ini [[2000]]); [[Girija Prasad Koirala]] ([[20. märts]]ist [[2000]] kuni [[19. juuli]]ni [[2001]] ja [[Sher Bahadur Deuba]] ([[23. juuli]]st [[2001]] kuni [[2003]]. aastani).

[[22. mai]]l [[2002]] saatis kuningas parlamendi laiali, tuues põhjenduseks, et ta ei suuda maoistlike mässulistega toime tulla. Peaminister Deuba laskis valitud omavalitsusorganite mandaadi tähtajal mööduda.

Kuningas Gyanendra vabastas [[4. oktoober|4. oktoobril]] Sher Bahadur Deuba "suutmatuse" tõttu peaministri ametist. [[11. oktoober|11. oktoobril]] 2002 nimetati ametisse uus üleminekuvalitsus. Suured parteid Nepali Kongress, Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik) ning osa Rahvuslik-Demokraatlikust Parteist keeldusid aga uude valitsusse minekust, sest leidsid, et viimasel puudub demokraatlik legitiimsus.

Peaminister Chand Rahvuslik-Demokraatlikust Parteist lubas konfrontatsiooni maoistidega lõpetada, jättes siiski olemasolevad poliitilised struktuurid muutmata.

[[4. juuni]]l [[2003]] nimetas kuningas peaministriks [[Surya Bahadur Thapa]].

Valitsuse loosung oli nüüd "Ühtsus terrorismivastases võitluses". Jaanuar [[2004]] külastas Nepali [[Colin Powell]], kes lubas abi. Nepali valitsus vajas relvi ja varustust.

[[Pilt:Nepal maoist valley.jpg|thumbpisi|Perekonnapilt maoistide kontrolli all olevas orus.]]

Veebruaris [[1996]] alustas [[Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik)]] riigi 75 maakonnast viiekümnes mässu (või kodusõda) monarhia ja kastisüsteemi vastu. Alates 1996. aastast on konfliktis hukkunud üle 11 000 politseiniku, tsiviilisiku ja mässaja. Juulis 2001 kuulutas peaminister Deuba, kes püüdis konflikti läbirääkimiste teel lahendada, välja relvarahu, millest maoistid lubasid kinni pidada. Kuigi hirmuõhkkond on ka pärast relvarahu säilinud, on konfliktis hukkunute arv tunduvalt vähenenud. Augustis ja septembris 2001 toimusid valitsuse ja maoistide vahelised läbirääkimised.

2002. aastal lubas peaminister Chand konfrontatsiooni maoistidega lõpetada, jättes olemasolevad poliitilised struktuurid siiski muutmata.

Informatsioon politsei, armee ja maoistide vaheliste lahingute kohta on väga ühekülgne, sest informatsioon on riigi kontrolli all. Vaid vähesed meediakanalid, nagu näiteks ajakiri [[Himal]], kirjutavad kriitiliselt ja informatiivselt mõlema poole kohta. Sageli räägitakse maoistide julmusest. On tõsi, et maoistidel pole halastust (korrumpeerunuiks peetavate) politseinike vastu; politseinikud aga ei tseremoonitse maoistidega ning nende ohvriks võivad langevad ka tsiviilisikud, keda lihtsalt kahtlustatakse sümpaatias maoistide vastu või nende toetamises.

Arvatakse, et kaks kolmandikku konfliktis hukkunutest on tapetud sõjaväelaste ja politseiniku poolt. Konfliktis on hukkunud üle 9000 inimese; mõned allikad nimetavad hukkunute arvuks 13 000.

Alates 19. augustist 2004 on maoistid isegi mitu korda pealinna mõneks päevaks välismaailmast täielikult ära lõiganud või pannud kinni tähtsaid ühendusteid.

Lahingud algasid alates augustist 2003 uuesti.

Turistid said siiski suhteliselt vabalt ja turvaliselt liikuda ja kõik võitlevad pooled kohtlesid neid viisakalt, sest nad on üks riigi tähtsamaid sissetulekuallikaid. Ametlikel andmetel on üks turist saanud surma pommiplahvatuses.

26. mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister [[Girija Prasad Koirala]]ga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha.

Kuningas Birendra oli hoolimata oma vastuolulisusest rahva seas väga armastatud.

Ametlikel teadetel tulistas kroonprints [[Dipendra]] [[1. juuni]]l [[2001]] surnuks oma isa kuningas [[Birendra]], oma ema kuninganna [[Aishvarya]], oma venna, oma õe, oma isa noorema venna prints [[Dhirendra]] ja mitu oma tädi ning tulistas lõpuks iseennast. Kuigi prints Dipendra suri teadvusele tulemata, sai ta Nepali troonijärglusseaduse järgi kuningaks. Kui ta [[3. juuni]]l suri, kuulutati kuningaks tema isa vend [[Gyanendra]]. Viimane on ärimees, kellel on osalus paljudes suurtes Nepali firmades. Ta suurendas oma kuninglikku elatisraha ümberarvutatult 4,5 miljoni euroni.

Sündmuste ametlik versioon ei äratanud Nepalis usaldust. Kogu kuningliku perekonna tapmist on Nepalis varemgi ette tulnud. Enamikus kontorites, rääkimata kodudest, ei asendatud vana kuningapaari portreesid uue omadega.{{lisa viide}}

[[1. veebruar]]il [[2005]] saatis kuningas [[Gyanendra]] valitsuse laiali ning kuulutas välja [[erakorraline seisukord|erakorralise seisukorra]] ja vabastas ametist kogu valitsuse. Peaminister Sher Bahadur Deuba ja teised valitsuse liikmed pandi koduaresti.

Gyanendra süüdistas Deubat toimetulematuses, sest ta ei suutnud saavutada kokkulepet maoistidega järgmisteks valimisteks. Gyanendra lubas nüüd kolme aastaga riigis õiguse ja korra jalule seada ning taastada demokraatia. Maoistid ja suurem osa rahvast kartsid, et ta nii ruttu võimust ei loobu. Deuba ütles, et kuninga sammud olid konstitutsiooni- ja demokraatiavastased. kuninga käitumist kritiseerisid nii ÜRO kui ka Nepali tähtsamad liitlased India, USA ja Suurbritannia. Mõned riigid, sealhulgas Saksamaa ja Prantsusmaa, kutsusid lühiajaliselt oma saadikud tagasi.

[[22. november|22. novembril]] [[2005]] võtsid seitse parlamendiparteid ([[Seitsme Partei Allianss]]) ja [[Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik)]] vastu ajaloolise ja enneolematu 12-punktilise kokkuleppememorandumi rahu ja demokraatia kohta. See näeb ette relvastatud konflikti lõpetamist ja asutava kogu loomist.

Parlamendiparteide ja maoistide kokkuleppel alustati aprillis 2006 üleriigilist ülestõusu kuninga ainuvõimu vastu. Poliitiliste organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide ja kutseliitude õhutusel algasid massilised meeleavaldused kogu Nepalis.

Alates 7. aprillist 2006 toimus kogu riigis üldstreik, mille kutsus ellu kuninga poolt laialisaadetud seitsme partei allianss ja mille taga oli suur osa rahvast.

Üldstreik kestis üle kahe nädala. Iga päev toimusid üleriigilised sadade tuhandete osavõtjatega meeleavaldused. Politsei kohtles rahumeelseid meeleavaldajaid äärmiselt julm käitumine suhtes 19 päeva kestnud meeleavalduste käigus hukkus 21 inimest, tuhandeid sai vigastada.

Rahva osavõtt oli nii lai ja jõuline, et kuningas lõi kartma. [[21. aprill]]il 2006 kuulutas Gyanendra meeleavalduste jätkumise tõttu ja rahvusvahelisel (eriti India) survel teleesinemises, et "võim antakse rahvale tagasi". Seitsme partei alliansile anti selgesõnaliselt voli määrata järgmine peaminister. Allianss lükkas kuninga pakkumise tagasi, sest sellest oli vähe: ta nõudis endiselt 2002. aastal laialisaadetud parlamendi taaskokkukutsumist, asutava kogu kokkukutsumist ja kuninga absolutistliku võimu piiramist ning kutsus üles meeleavaldusi jätkama. Rahvas jäi Katmandu ja teiste linnade tänavatele, ignoreerides ühepäevast komandanditundi.

Kuningale avaldasid survet ka monarhistlikud ringkonnad ja välisriigid. Muuhulgas kartis USA, et tugevnevad maoistid, kes kontrollisid juba 80% Nepali territooriumist. Lõpuks teatas kuningas [[24. aprill]]i keskööl teleesinemises, et Esindajatekoda kutsutakse kohe uuesti kokku. Sellega oli täidetud üks Seitsme Partei Alliansi peamisi nõudmisi ning opositsioon otsustas meeleavaldused lõpetada.

18. või 19. mail 2006 sai parlament tagasi täieliku seadusandliku võimu ning andis täitevvõimu üle Nepali valitsusele (varem "Tema Majesteedi valitsus"). Ühehäälselt võeti vastu otsus, mis nägi ette riigikorra olulisi muutusi. Paljude institutsioonide (sealhulgas armee) nimest eemaldati sõna "kuninglik". Kuninga nõunikekogu ''[[Raj Parishad]]'' likvideeriti ning selle ülesanded anti üle parlamendile. Kuninga tegevus allutati parlamendi kontrollile. Kuningas Gyanendra kaotab sõjaväe ülemjuhataja positsiooni ning täidab tulevikus ainult esindusfunktsioone, mõjutamata riigiasju. Ta kaotab immuunsuse kriminaaljälitamise suhtes ning peab makse maksma. Nepal saab ilmalikuks riigiks, nii et hinduism ei ole enam riigiusund. Otsus peab alles saama seaduse kuju ning varasemad seadused ja põhiseadus tuleb sellega vastavusse viia. Enamikku muudatustest ei ole siiski veel ellu viidud.

26. mail alustas uus valitsus eesotsas peaminister [[Girijā Prasād Koīrālā]]ga rahuläbirääkimisi maoistlike mässulistega. Enne seda vabastati sadu mässulisi ning võeti kavva põhiseadusereform. Eesmärgiks on 10 aastat kestnud konfliktile lõpp teha.

Nepali ajutine parlament kiitis [[24. detsember|24. detsembril]] [[2007]] ülekaaluka häälteenamusega heaks eelnõu, millega kaotatakse pärast [[2008]]. aasta aprillis toimuvaid parlamendivalimisi kuningavõim ja riik muudetakse föderaalseks demokraatlikuks vabariigiks.

[[Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik)]] sai [[Nepali Asutava Kogu valimised|Nepali Asutava Kogu valimistel]] [[10. aprill]]il [[2008]] kõige rohkem kohti. Nad püüavad koos mõningate väiksemate parteidega [[koalitsioonivalitsus]]t moodustada. Kuigi valimite-eelsel ajal toimus vägivallaakte, kulgesid valimised ise rahumeelselt.

{{vaata|Nepali parteid}}{{Vaata ka|Nepaali valimised}}

Nepalis on [[mitmeparteisüsteem]]. Parteisid on mitukümmend. Parlamendivalimistel on olnud edukamad [[Nepali Kongress]], [[Nepali Kommunistlik Partei (Ühinenud Marksistlik-Leninlik)]], [[rahvuslik-Demokraatlik Partei]], [[Nepali Hea Tahte Partei]], [[rahvuslik Rahvarinne]] ja [[Nepali Tööliste-Talurahva Partei]].

[[Nepali Ühinenud Rahvarinne]], mis sai 1991. aasta valimistel kolmanda tulemuse, hakkas [[1993]] lõhenema. Üks selle fraktsioonidest ühines hiljem [[Nepali Kommunistlik Partei (Masal)|Nepali Kommunistliku Parteiga (Masal)]]. Teine fraktsioon aga asutas [[1996]] [[Nepali Kommunistlik Partei (Maoistlik)|Nepali Kommunistliku Partei (Maoistlik)]], mis [[1996]] alustas relvastatud mässu ning millest vähehaaval sai suur poliitiline jõud.

Nepal on [[ISORahvusvaheline Standardiorganisatsioon]]i (ISO) korrespondentliige ja soovib astuda [[Ülemaailmne Kaubandusorganisatsioon|Ülemaailmsesse Kaubandusorganisatsiooni]]i.

Nepal on jaotatud 14 [[ringkond|ringkonnaks]], mis omakorda jagunevad 75 [[maakond|maakonnaks]]. Ringkonnad on rühmitatud viieks [[arenduspiirkond|arenduspiirkonnaks]].

Nepalis kehtib kastisüsteem. Kuigi 1963. aastast pärinev tsiviilseadustik keelab igasuguse diskrimineerimise, diskrimineerib kastisüsteem võimude sekkumatuse tõttu 70% elanikest.

Politseinike ja teiste ametnike [[korruptsioon]]i tõttu on elanikel puudunud usaldus valitsuse vastu ning nad ei ole mingit abi oodanud.

Peale ühe inglis- ja ühe nepalikeelse riikliku ajalehe on sadu eraajalehti.

2001. aasta septembri seisuga oli Nepalis 19 eraraadiojaama, riiklik raadiojaam ning riigile kuuluv telekanal. Seadus lubab eratelevisiooni litsentside väljastamist. Kuigi aastal [[1994]] väljastati üks selline litsents, ei alustanud selle saaja kuue aasta jooksul saadete edastamist. Riigis on umbes 200 kaabeltelevisiooni operaatorit. Palju on satelliitantenne.

[[Katmandu org|Katmandu orust]] on leitud [[neoliitikum]]i tööriistu. See leid osutab vähemalt 9000 aasta tagusele asustusele.

India eeposed, sealhulgas [[Mahābhārata]] mainivad Nepali elanikena [[kiratid|kirateid]]. Arvatakse, et tegu on mõnd [[tiibeti-birma keeled|tiibeti-birma keelt]] kõnelnud rahvaga.

Eepos [[Rāmājana]], mille sündmustik on Mahābhārata omast varasem, väidab, et [[Mithila]] (tänapäeva [[Janakpur]]i linn Nepalis) on jumalanna [[Sītā]] sünnipaik.

* [http://nepaal2008.blogspot.com/ Hääletaja Nepaalis] -– veebipäevik

* [http://ice.tsu.ru/index.php?option=com_content&task=view&id=406 Glacial Lakes and Glacial Lake Outburst Floods in Nepal. -– International Centre for Integrated Mountain Development, Kathmandu, March 2011]