Erinevus lehekülje "Robert Whytt" redaktsioonide vahel

resümee puudub
P (Robot: muudetud 3 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata)
{{keeletoimeta}}
'''Robert Whytt''' ([[1714]] [[Edinburgh]] [[1766]]) oli šoti [[arst]] ja [[neurofüsioloog]].
 
Robert Whytt kirjeldasoli sedapraktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada [[neurofüsioloogia]] pioneeriks. Whytt kirjeldas, kuidas [[pupill]]id reageerivad valgusele (Whytti refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta [[tsüst]]i, mis surus [[taalamus]]e optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. TemaltTa pärinebdokumenteeris esimesena ka esimene dokumenteeritud kliinilise tuberkuloosse [[Meningiit|meningiidi]] juhtumjuhtumi. Lisaks tegi ta kindlaks peamised [[seljaaju]] refleksid ja leidis, et seljaajul on väga oluline roll [[refleks]]ide edasikandmisel. Whytt võttis kasutusele termini "[[stiimul]]". Selle all mõtles ta lühiajalist füüsilinefüüsilist mõjutust, mis kutsub [[närvisüsteem]]is esile ärrituse. Ta demonstreeris ka, et [[lihaskontraktsioonid]] sõltuvad närvisüsteemist.<ref>Encyclopedia of the Neurological Sciences, Elsevier Science, 754–755.</ref>
Robert Whytt oli praktiseeriv arst ja suurepärane eksperimentaator ning teda võib pidada [[neurofüsioloogia]] pioneeriks.
Whytt kirjeldas seda, kuidas [[pupill]]id reageerivad valgusele (Whytti refleks). Whytt vaatles last, kelle pupillid olid fikseerunud ja ei reageerinud valgusele. Lapse aju uurides leidis ta [[tsüst]]i, mis surus [[taalamus]]e optilisele piirkonnale. Sellest järeldas Robert Whytt, et see on põhjuseks, miks silm ei reageeri valgusele. Temalt pärineb ka esimene dokumenteeritud kliinilise tuberkuloosse [[Meningiit|meningiidi]] juhtum. Lisaks tegi ta kindlaks peamised [[seljaaju]] refleksid ja leidis, et seljaajul on väga oluline roll [[refleks]]ide edasikandmisel. Whytt võttis kasutusele termini [[stiimul]]. Selle all mõtles ta lühiajalist füüsiline mõjutust, mis kutsub [[närvisüsteem]]is esile ärrituse. Ta demonstreeris ka, et [[lihaskontraktsioonid]] sõltuvad närvisüsteemist.<ref>Encyclopedia of the Neurological Sciences, Elsevier Science, 754–755.</ref>
 
== Elulugu ==
Robert Whytt sündis 1714. aastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis ([[William Cheselden]]i õpilasena) ja Pariisis [[Jacob Winslow]]' õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid Hollandis [[Leiden]]is [[Hermann Boerhaave]] käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistrikraadi sai ta [[Rheimsi Ülikool]]is 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi St Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis [[Alexander Monro]] käe all. 1738. aastal kutsuti ta [[Edinburghi Kuninglik Arstide Kolledž|Edinburghi Kuningliku Arstide Kolledži]] liikmeks (Royal College of Physicians) liikmeks ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist [[Edinburghi Ülikool]]i arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal [[Kuninglik Selts|Kuningliku Seltsi]] liikmeks. Ta hakkas kasutama [[laim]]ivett põiekivide raviks ja saavutas sellega kuulsuse.
 
Whytt suri 1766. aastal 52-aastasena. Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja tema ema siis, kui tapoiss oli kõigest kuue astanekuueaastane. Robert Whytti vanemVanem vend suri, kui taRobert oli 14. -aastane. TaWhytt oli abielus Helen Robertsoniga, kuid tema naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus ta Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal, kuid. nendeNende 14 lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.<ref>Eadie, M. J. (2000). Robert Whytt and the pupils. Journal of Neuroscience, 7 (4), 295–297.</ref>
Robert Whytt sündis 1714. aastal Edinburghis. Seal õppis ta ka meditsiini ning pärast jätkas õpinguid Londonis ([[William Cheselden]]i õpilasena) ja Pariisis [[Jacob Winslow]]' õpilasena. Seejärel jätkas Whytt õpinguid Hollandis [[Leiden]]is [[Hermann Boerhaave]] käe all. Sel ajal oli Leiden Euroopa anatoomilise õppe tähtsaim keskus. Magistrikraadi sai ta [[Rheimsi Ülikool]]is 1736. aastal ning 1737. aastal läks edasi St Andrewsi Ülikooli, kus ta õppis [[Alexander Monro]] käe all. 1738. aastal kutsuti ta [[Edinburghi Kuninglik Arstide Kolledž|Edinburghi Kuningliku Arstide Kolledži]] liikmeks (Royal College of Physicians) ning 1763. aastal sai Robert Whyttist selle president. 1747. aastal sai Whyttist [[Edinburghi Ülikool]]i arstiteaduste professor ja ta valiti 1752. aastal [[Kuninglik Selts|Kuningliku Seltsi]] liikmeks. Ta hakkas kasutama [[laim]]ivett põiekivide raviks ja saavutas sellega kuulsuse.
 
Whytt suri 1766. aastal 52-aastasena. Tema eraelu ei olnud kuigi õnnelik. Tema isa suri enne Roberti sündi ja tema ema siis, kui ta oli kõigest kuue astane. Robert Whytti vanem vend suri, kui ta oli 14. aastane. Ta oli abielus Helen Robertsoniga, kuid tema naine ja kaks last surid. Kahe aasta pärast abiellus Louisa Balfouriga, kes suri 1764. aastal, kuid nende 14 lapsest olid Whytti surres elus veel vaid kuus.<ref>Eadie, M. J. (2000). Robert Whytt and the pupils. Journal of Neuroscience, 7 (4), 295–297.</ref>
 
== Viited ==
 
{{JÄRJESTA:Whytt, Robert}}
[[Kategooria:ŠotiSuurbritannia arstid]]
[[Kategooria:Londoni Kuningliku Seltsi liikmed]]
[[Kategooria:Sündinud 1714]]
[[Kategooria:Surnud 1766]]
[[Kategooria:Šotimaa teadlased]]
108 993

muudatust