Pedro Krusten: erinevus redaktsioonide vahel

Krusten sündis [[Muraste mõis]]a aedniku peres, õppis [[Tallinn]]as progümnaasiumis, võttis [[Punaarmee]]s osa Venemaa kodusõjast, tegutses [[1920. aastad|1920. aastate]] keskpaigast alates Tallinnas ajakirjanikuna. lahkus [[1944]] [[Saksamaa]]le, asus [[1950]] [[USA]]-sse, töötas seal [[1951]]–[[1967]] raadiojaamas "[[Ameerika Hääl]]". Alustanud sõja-aastaid kujutavate omaelulooliste proosaraamatutega, tõusis kunstilisele tasemele kodukohaainelise romaaniga "Vehklemõisa aednik" ([[1936]]) ja psühholoogiliste teostega. 1940.-50. aastate romaanid kajastavad esimeste pagulasaastate probleeme. Avaldanud ka kultuuriloolisi mälestusi ja [[reportaaźreportaaž]]e.

Pagulasaja algust -— Saksamaa-aastad -— kujutavates raamatutes («"Üle parda»" 1946, "Ihaldatud silmapilk" 1950, "Inimese hoidja" 1952, "Laev akna taga" 1955, "Kaugelviibija käekõrval" 1957) jälgib Krusten eelkõige ikka võõrsile paisatud inimese siseprobleeme, eetilise, süümeka inimese kogemusi ja katsumusi Teise maailmasõja järgses pohmeluses.

Krusteni pagulaseaja kõige erakordsem teos on meil siiski ka uustrükina olemas. Jutt on aastatel 1959-19631959–1963 ilmunud romaanidest "Torn üle metsa", "Laul kõrgel kaldal" ja "Neiuke läks roosiaeda", mis moodustavad terviku, nn Kaldametsa-triloogiaKaldametsa–triloogia (uustrükk Tallinnas 1992).

Milles oli ja on nende raamatute erakordsus? Juba 1936. aastal kirjutas Krusten kordaläinult mälestusliku taustaga romaani "Vehklemõisa aednik". Selle protoaineks on autori lapsepõlvekodu Murastes. Paguluses kirjutas ta sama aine uuesti läbi -— hoopis sügavamas ja suurejoonelisemas arenduses. Meil on olnud oma lapsepõlvest võtta siiamaani, kirjutab ta 1966. aastal, lähtekohaks oma venna Erni Krusteni luuletus "Juka", mis käsitles sama ainet.

Kaldametsa-triloogiaKaldametsa–triloogia loomist kommenteerides on kirjanik mõni aasta varem üldistanud: Kõik on elust võetud, kuigi midagi niisugust ei ole juhtunud. Mahukas mõte ning tasub tähele panna, kui täpselt-napilt sõnastatud.

Pedro Krusteni loomingut ja eesti kirjandust rikastab isikupärasuses unikaalne zhanr, mida [[Ilmar Mikiver]] on nimetanud kirjanduslikuks kameeks. Jutt on lühipaladest, milles eri kombinatsioonides liituvad kirjutaja mälestused, kultuuriloolised tõsiasjad ja üldistavad mõtted, mida elufilosoofiaks nimetada sobib. Domineerima pääses see ammune zhanržanr hilisemas loomingus (raamatud "Hullumajast möödumisel" 1972, "Avapidu lampioonidega" 1978, "Kingitus" 1982).