Madagaskar: erinevus redaktsioonide vahel

| ametlik_keel = [[prantsuse keel|prantsuse]], [[inglise keel|inglise]]

[[Pilt:Madagaskar.png|thumb|right|250pxpisi|Madagaskar]]

Suurem osa riigist paikneb [[Madagaskari saar]]el, mis on [[Aafrika manner|Aafrika mandrist]] eraldatud 400 km laiuse [[Mosambiigi väin]]aga. Madagaskarile kuulub mitu väikest saart Madagaskari saare lähedal – [[Be saar|Nosi Be]], Nosi Mitsio, {{kas|Nosy Vau}}, [[Sainte-Marie saar]] ehk Nosy Boraha (idaranniku lähedal), [[Mangabe saar]] ehk ''Nosy Mangabe'', Nosy Lava, {{kas|Radama}} ja Nosy Barren Madagaskari lähedal.

Riigi pindala on 587 041 km²<ref name="meyers">[http://lexikon.meyers.de/wissen/Madagaskar+(Staat)#Madagaskar(Staat)-AufeinenBlick Madagaskar], Meyers Lexikon (lehekülg kadunud)</ref> või 587 051 km²<ref>[http://www.britannica.com/EBchecked/topic/355562/Madagascar Madagascar], Encyclopedia Britannica</ref>. Madagaskar on pindalalt [[Indoneesia]] järel suuruselt teine [[saareriik]] maailmas. [[Rannajoon]]e pikkus on 4828 km.

Kuigi madagaskarlased ei pea end aafriklasteks, on Madagaskaril tihedad sidemed Lääne-Aafrika frankofoonsete riikidega.

Madagaskar oma 592 800 km² on suuruselt maailma 47 riik ja neljas saar.

Madagaskar oli kunagi, miljoneid aastaid tagasi, osa [[Gondwana]]st. Madagaskari-Antarktika-India maaala eraldumine Aafrika-Lõuna-Ameerika maatükist toimus ~135 miljonit aastat tagasi. Indiast eraldus Madagaskar ~88 miljonit aastat tagasi, jättes sealsed taime- ja loomaliigid täielikku isolatsiooni. Saare idaosas laiuvad veel allesolevad vihmametsad, mida ohustavad inimtegevuse laienemine, peamiselt uute riisiistanduste rajamine. Saare keskel asuvad mäestikud, mis on koduks [[Merina hõim]]ule. Sealsetes kõrgustikes asub ka saare pealinn [[Antananarivo|Antananarivo]] ning selles riigi osas on ka suurim rahavastikutihedus. Mägedes asub palju riisikasvandusi.

Saare lääneosas asuvad põhiliselt savannid, kuivad metsad, väikesed kõrbed ja Madagaskarile omased okastaimedega tihnikud.

<gallery>

Kõrgeim tipp on [[Madagaskari saar]]e põhjaosas asuv [[Maromokotro]] mägi (2886 m).

Elusloodus arenes 90 miljonit aastat muust maailmast isoleeritult.

Saarel on palju haruldasi ja [[endeem]]seid loomaliike. 90% loomadest on endeemsed.

Üks tuntum Madagaskari loomade perekond on [[leemur]]id. Madagaskaril ei ole selliseid Aafrikale tüüpilisi loomi nagu [[aafrika elevant|elevant]], [[ninasarvik]], [[kaelkirjak]], [[sebra]], [[antiloop]], [[lõvi]] ja [[leopard]]. Kõik saarel algselt elanud 66 imetajaliiki on endeemsed.

Madagaskari Vabariik on [[poolpresidentaalne vabariik]].

Riigis kehtib [[Madagaskari 1992. aasta põhiseadus|1992. aasta põhiseadus]], mis võeti vastu [[12. august]]il [[1992]] ning mida on muudetud septembris [[1995]], märtsis [[1998]] ja aprillis [[2007]].

[[Madagaskari parlament]] koosneb [[Senat (Madagaskar)|Senat]]ist ja [[Rahvuskogu (Madagaskar)|Rahvuskogu]]st.

[[Pilt:MadagascarProvinces001.png|thumbpisi]]

Madagaskari [[riigikeel]] on [[malagassi keel]] [[1992. aasta Madagaskari põhiseadus|põhiseadus]]e artikli 4 põhjal.

Prantsuse keel on ametlik keel 2000. aastast ning inglise keel referendumi põhjal aprillist 2007.

[[Kõrgplatoo]]l on enamik elanikke koolis käinud ja kristlased. Rannikul on inimesed enamasti hariduseta ning on enamikus hõimuusundite järgijad.

Riigi majanduslikult arenenuim piirkond on [[Kõrgplatoo]].

Augustini [[2003]] oli rahaühikuks [[Madagaskari frank]] (FMG). Siis võeti kasutusele [[Madagaskari ariary]], kusjuures viis franki vahetati ühe ariary vastu.

Malagassi mütoloogia järgi elas [[Madagaskari saar]]el alguses heledanahaline kääbusterahvas [[vazimbad]]. Mõned malagassid usuvad, et need algelanikud elasid sügaval metsas. [[Esivanemate kultus]]t praktiseerivad madagaskarlased austasid vazimbasid oma kõige vanemate esivanematena. Mõningate malagassi hõimude kuningad väidavad end olevat vazimbade otsesed sugulased. Igatahes on kivist esemete leide, mis lubavad oletada, et Madagaskaril oli asustus juba enne sisserändu Kagu-Aasiast. Madagaskari asustamine võis alata juba umbes 1000 eKr, sest vanaaja meresõitjad võisid seal käia [[kaneel]]i ja [[nelk (vürts)|nelk]]i otsimas<ref name="madainfo">[http://www.madainfo.de/geschichte.htm Geschichte Madagaskars], madainfo.de</ref>. Suulise pärimuse järgi olevat kuningas [[Saalomon]] (malagassi keeles ''Rasoleiman'') lasknud Madagaskarilt kulda otsida<ref name="madainfo"/>. Nii kaugest ajast siiski arheoloogilisi leide ei ole<ref name="madainfo"/>.

Arheoloogid arvavad, et inimesed saabusid Madagaskari saarele 3.–5. sajandil või umbes 700<ref>[http://www.britannica.com/EBchecked/topic/355562/Madagascar/23448/The-kingdom-of-Madagascar The kingdom of Madagaskar], Encyclopedia Britannica</ref>. Selle kohta on vähe teada. Madagaskari esmaasukad olid arheoloogide arvates [[Kagu-Aasia]]st, tõenäoliselt [[Kalimantan]]ilt või [[Sulawesi]] lõunaosast pärit protomalailastest (tõenäoliselt Lõuna-Hiina juurtega) meresõitjad, kes saabusid [[katamaraan]]idel. Need algmalagassid, kes nähtavasti otsisid uusi asualasid<ref name="madainfo"/>, asustasid saare suure [[austroneesia ekspansioon]]i käigus, kui asustati ka [[Jaava]], [[Sumatra]], [[Uus-Meremaa]], [[Polüneesia]], [[Mikroneesia]], [[Hawaii saared]] ja [[Lihavõttesaar]]. Tõendeid indoneeslaste jõudmisest Aafrika mandri idarannikule ei ole leitud. Paistab, et Madagaskari esmaasukad tulid üle [[India ookean]]i otse [[Indoneesia]]st, sooritades 5000 km pikkuse merereisi, usaldades end tuule ja hoovuse hoolde. Võib ka olla, et nad tulid India või Aafrika mandri kaudu. Koos Uus-Meremaaga moodustas Madagaskar viimase suure asustatava ala.

Etnoloog [[Jared Diamond]] kirjeldab austroneesia ekspansiooni Madagaskarile nii: "Need austroneeslased oma austroneesia keelega ja modifitseeritud austroneesia kultuuriga elasid juba Madagaskaril, kui 1500 külastasid saart eurooplased. See näib mulle maailma inimgeograafia kõige hämmastavama tõsiasjana. See on nii, nagu [[Christoph Kolumbus|Kolumbus]] oleks [[Kuuba]]le maabumisel leidnud eest sinisilmsed [[rootsi keel]]t kõnelevad skandinaavlased, kuigi läheduses asuval Põhja-Ameerika mandril elavad indiaani keeli kõnelevad indiaanlased. Kuidas on võimalik, et Kalimantani esiaegse kultuuri inimesed paatidega ilma kaardi ja kompassita Madagaskarile jõudsid?"

Nimi "Madagaskar" pärineb [[Marco Polo]]lt, itaalia maadeuurijalt, kes kirjeldas sõnulseletamatult rikast Aafrika saart ''Madeigascar'' ([[1298]]<ref name="madainfo"/>). Marco Polo oli saare olemasolust teada saanud kaudselt oma Aasia-reiside ajal. Enamiku teadlaste arvates oli tegemist tänapäeva [[Somaalia]] sadamalinna [[Muqdisho]]ga.

[[Bantud]]est sisserändajad jõudsid Madagaskarile tõenäoliselt [[Mosambiigi väin]]a ületades kas indoneeslastega samal ajal või veidi hiljem. Tõenäoliselt tõid enamiku aafriklasi Madagaskarile araabia orjakaupmehed Aafrika mandri idarannikult. Kuigi enamik malagassi keele sõnu on [[malai-polüneesia keeled|malai-polüneesia]] päritolu, on siiski ka üksikuid [[bantu keeled|bantu]] päritolu sõnu, näiteks ''omby'' ('veis') ja ''ondry'' ('lammas'). Samuti on bantu foneetika ja morfoloogia mõju. Mõned etnoloogid näevad selles tõendust, et indoneesia ja bantu sisserändajad Madagaskari saare ajaloos segunesid.

Bantud tõid kaasa kõrvitsasarnase ''[[jejolava]]'', millega tänapäeval mängitakse [[malagassi muusika]]t. Bantud tõid kaasa ka [[Ida-Aafrika]]le omase [[veisekasvatus]]e. Eriti Madagaskari lõunapoolsetes [[savann]]ides, kus Aafrika mandri mõjud on kõige tugevamad, mõõdetakse rikkust ja sotsiaalset staatust veistega; [[seebu]]de arv ületab kaks või kolm korda elanike arvu.

Aafrika mõjusid Madagaskari kultuuris seletab osa uurijaid sellega, et sisserändajad Indoneesiast peatusid enne Madagaskarile jõudmist [[Komoorid]]el ja [[Ida-Aafrika]]s, mis olid juba asustatud [[bantu keeled|bantu keeli]] kõnelevate aafriklastega. On ka tõendid selle kohta, et mõnel pool [[Lääne-Madagaskar]]il elas enne 17. sajandil mõnd bantu keelt kõnelevaid inimesi, kes hiljem täielikult assimileerusid.

10. või 11. sajandi alguses, võib-olla juba 7. sajandil, liikusid piki Aafrika mandri idarannikut oma [[dau]]dega araabia ja [[Sansibar]]i orjakaupmehed ja asusid Madagaskari läänerannikule. Nende järeltulijad moodustavad [[antaimorod]]e hõimu Madagaskari kagurannikul [[Manakara]] lähedal. Araabia sisserändajad moodustasid indoneeslaste ja bantude kõrval vähemuse, kuid nende mõju on märgatav: malagassikeelsed aastaaegade, kuude, päevade ja müntide nimetused ning [[ümberlõikamine|ümberlõikamist]] ja ühist viljavaru tähistavad sõnad ning mitmed tervitused on araabia päritolu. Araabia ravitsejad (''ombiasy'') kujunesid arvukate malagassi hõimukuningriikide kohtunikeks. Araabia sisserändajad tõid Madagaskarile patriarhaalse klannisüsteemi. Varem oli malagassidel olnud polüneesia matrarhiaalne süsteem, kus meeste ja naiste õigused, privileegid ja omand olid võrdsed. Araablaste käes oli kuni 19. sajandini suur osa Madagaskari väliskaubandusest.

15. sajandiks olid eurooplased vürtsikaubanduse muslimite käest üle võtnud. Varem käis see Lähis-Ida kaudu Indiast Vahemerele. Kui aga eurooplaste [[prahilaev]]ad olid purjetanud ümber [[Hea Lootuse neem]]e, hakkas vürtsikaubandus käima Indiast otse Portugali. Portugali meremees [[Diogo Dias]] silmas [[10. august]]il [[1500]] esimese eurooplasena Madagaskarit, kui tema Indiasse teel olnud laev kursist kõrvale kaldus. Ta astus saare pinnale ja andis sellele nimeks '''São Lorenço''', millest tuleneb prantsuskeelne nimi ''St. Laurent'' ning St. Lorenz. Hiljem figureerib saar portugallaste kaartidel ka '''Santa Apolonia''' nime all. 16. ja 17. sajandil kasutasid eurooplased ka nimesid Saint-Georges ja Ile Dauphin. Alles 17. sajandil võtsid ka põliselanikud omaks nime Madagaskar (malagassi keeles ''Madagasikara''). Varem olid nad saart nimetanud ''Nosim-Dambo'' ('metssigade maa')<ref name="madainfo"/>

16. ja 17. sajandil püüdsid inglased ja prantslased edutult saare üle võimu saada. Palavik, [[düsenteeria]], vaenulikud Madagaskari põliselanikud ning Lõuna-Madagaskari karm kuiv kliima tegid [[1646]] inglaste kolooniale [[Toliary]]s (Tuléar) kiire lõpu. Aastal [[1649]] loobuti ka kolooniast [[Nosy-Be]] saarel. Prantsuse koloonia [[Taolanaro]] (Fort Dauphin) pidas kauem vastu. Pärast 30-aastast eksistentsi [[1672]]. aasta jõulude ajal puhkesid paiksete [[antanosid]]e seas rahutused. Ilmselt olid nad ärritunud selle pärast, et neliteist fordi prantsuse sõdurit lasksid end oma malagassi naistest lahutada, et abielluda kolooniasse saadetud neljateistkümne prantsuse naisega, ning mässajad tapsid neljateistkümnest pruudist kolmteist. Antanosid piirasid 18 kuud Taolanaro [[palissaad]]e. [[Prantsuse Ida-India Kompanii]] laev päästis [[1674]] kolmkümmend ellujäänud meest ja ühe lese.

Aastatel 1680–1725 sai Madagaskarist [[piraat]]ide kindlus. Tuntud piraadid, sealhulgas kapten [[William Kidd]], [[Henry Every]], [[John Bowen]] ja [[Thomas Tew]] tegid [[Antongili laht|Antongili lahe]] ja [[Nosy Boraha]] (väikese saare 15 km kaugusel looderannikust) oma baasiks. Piraadid ründasid kaubalaevu [[India ookean]]il, [[Punane meri|Punasel merel]] ja [[Pärsia laht|Pärsia lahel]]. Nad röövisid tühjaks kaubalaevu, mis viisid Euroopasse siidi, kangaid, vürtse ja juveele. Euroopast Indiasse sõitvatelt laevadelt rööviti münte ning hõbedat ja kulda. Piraatide ohvriks langesid India ookeani sadamate vahel liikuvad India laevad, Prantsusmaa, Inglismaa ja Madalmaade Ida-India kompaniide laevad ning eriti [[Surat]]i ja [[Al-Mukhā]] vahet sõitvad palverändurite laevad, sest rikkad palverändurid võtsid [[Meka]]sse sageli kaasa juveele ja muid väärisasju.

India kaupmehed Aafrika ja Réunioni sadamatest püüdsid küll tõkestada kaupade vargust piraatide poolt. Ent India ookeani kaubalaevade halvasti tasustatud meeskonnad ei olnud motiveeritud eluga riskides võitlema. Piraadid värbasid meeskonnaliikmete seast sageli kaaslasi.

Enne eurooplaste saabumist pidasid malagassi hõimud mõnikord orjapüügisõdasid. Orjad kas müüdi araabia kaupmeestele või neid peeti teenijatena. Euroopa orjakaupmeeste saabumisega inimkauba väärtus tõusis ja nii hakkasid malagassi rannikuhõimud rohkem orjapüügisõdu pidama. Odade ja matšeetede asemel hakkasid pärismaalased kasutama [[musket]]eid, püssirohtu ja tina, mida nad said eurooplastelt. Sõjapidamine oli julm ja brutaalne.

Et Ida-Madagaskaril elavatel [[betsimisarakad]]el olid suhted Nosy Boraha piraatidega, siis oli neil rohkem tulirelvi kui teistel teistel hõimudel. Nad allutasid naaberhõimud [[antakaranad]] ja [[tsimihetid]] ning ründasid isegi [[komoorlased|komoorlasi]]. Läänerannikul oli orjakaubandusega kõige rohkem orjakaubandusega pistmist [[sakalavad]]el, kes said samuti ligi püssidele ja püssirohule. Nad võitsid kõiki teisi lääneranniku hõime. Pealikud, kes polnud vange, keda orjaks müüa, müüsid mõnikord orjusse omaenda inimesi.

Madagaskari saare [[Kõrgplatoo]]l oli mõned sajandid suhtelises eraldatuses ülejäänud saarest elanud riisikasvatajate [[merinad]]e kuningriik. Aastal [[1824]] vallutasid [[merinad]] tänu kahe rafineeritud kuninga, [[Andrianampoinimerina]] (umbes 1745 – 1810) ja tema poja [[Radama I]] (1792–1828), juhtimisele aga peaaegu kogu Madagaskari. Seda võib pidada Madagaskari kuningriigi alguseks.

Andrianampoinimerina [1787–1810] lõi merinade riigi abielupoliitika või teiste hõimude sõjalise allutamise abil. Ta tegi [[Antananarivo]] Madagaskari pealinnaks ja rajas linna kohal kõrguvale mäetipule kuningalossi ''[[rova]]''. Auahne kuningas kuulutas: "Ny ranomasina no valapariako" ('meri on minu riisipõllu piir'). Andrianampoinimerina paistis teiste auahnete kuningate ja pealikute seas silma oma haldusvõimekuse poolest. Kuningas andis välja seadusi. Ta jälgis tammide ja kraavide ehitamist uudismaa võitmiseks Antananarivo ümbruses. Ta võttis kasutusele metalllabida ja sundis riisikasvatajaid seda kasutama. Kuningas oli eeskujulik sõjaväekomandant. Enne oma surma 1810 jõudis ta allutada Kõrgplatoo hõimud [[barad]] ja [[betsileod]] ning valmistus juba laiendama oma kuningriigi piire mereni.

Kui tema poeg [[Radama I]] ehk Radama Suur [1810–1828] valitsemise üle võttis, toimus Euroopa ajaloos oluline sündmus, millel oli tagasimõju ka Madagaskarile. [[Napoleon I]] kaotusega nihkus jõuvahekord Inglismaa kasuks. Inglismaa püüdis India ookeani kaubateed oma kontrolli alla võtta ning hõivas [[Réunion]]i ja [[Mauritius]]e. Mauritius jäi Briti impeeriumi laiendamise baasiks. Mauritiuse kuberner palus Prantsuse valitsust tungivalt tunnustada Radama I Madagaskari kuningana. Selle diplomaatilise manöövriga tahtis ta teha Madagaskari suveräänseks ning jätta Euroopa riikide pretensioonide alt välja.

Radama I avas saare ettevaatlikult välismaale, kusjuures ta otsis kontakte eelkõige inglastega. Ta sõlmis Inglismaaga lepingud, millega orjakaubandus põlustati ning Madagaskarile lubati protestantlikud misjonärid. Vastutasuks sissetulekuallikaks olnud orjakaubanduse põlustamise eest [[1817]] sai Madagaskar lepingus ekvivalendiks nimetatud summa tuhat dollarit kullas, tuhat dollarit hõbedas, kindlaksmääratud koguse püssirohtu, siledaraualisi püsse ja musketeid ning 400 väljapraagitud Briti sõjaväemundrit. Mauritiuse kuberner saatis ka sõjalisi nõunikke, kes mõnikord merina sõdureid [[sakalavad]]e ja [[betsimisarakad]]e vastu sõtta viisid. Ta reorganiseeris armee Inglise eeskujul. Tema valitsemisajal rajati esimesed inglaste tööstusasundused idarannikule. Inglise misjonärid tõlkisid Piibli inglise keelde ja võtsid kasutusele ladina kirja. Aastal [[1824]] võitis kuningas Radama betsimisarakasid ning kuulutas: "Täna kuulub mulle kogu saar! Madagaskaril on valitseja!" Kuningas suri [[1828]], juhtides karistusekspeditsiooni betsimisarakade vastu.

Radama I lese, kuninganna [[Ranavalona I]] ehk Rananavalona Julma 33-aastane valitsemisaeg [1828–1861] algas kurjakuulutavalt: kuninganna mõrvas surnud kuninga pärijad ja sugulased. Kuninganna valitses raudse käega ja julmalt. Piinamised ja hukkamised olid tavalised. Võimule tulid jälle aadlikud ja ravitsejad, kes kahe eelmise kuninga liberaalse režiimi ajal olid oma mõju kaotanud. Kuninganna tühistas lepingud, mis Radama oli Suurbritanniaga sõlminud. Aastal 1835 tervenes kuninganna raskest haigusest ning kirjutas oma paranemise lossis leiduva 12 üleloomuliku jõuga talismani (''[[sampy]]'') arvele. Et neid talismane vaigistada, andis kuninganna välja seadluse, millega ta keelas [[kristlus]]e praktiseerimise Madagaskaril, samuti laskis Briti misjonärid Madagaskarilt välja ajada ning kiusas kristlusse pöördunuid taga. Ta keelas kristluse, kuulutades, et kristlikud kombed "ei ole meie esivanemate kombed". Kuningas tühistas Andrianampoinimerina välja antud seadused ja võttis kasutusele [[jumalaotsus]]ed. Kuriteos kahtlustatavad (enamasti kristluse pooldajad) pidid jooma ''[[tangena]]''-puu mürki. Kui nad jumalaotsuse üle elasid (mis juhtus harva), loeti nad süütuks. Malagassi kristlased nimetasid seda aega ''tany maizina'' ('aeg, mil maa oli pimeduses'). Ravanalona Julma valitsemisajal hukkus hinnanguliselt 150 000 kristlast. Ta pagendas saarelt peaaegu kõik välismaalased (peale oma prantslasest nõuandja [[Jean Laborde]]'i ning viis suhted välismaaga miinimumini. Saar jäi isolatsiooni ja kaubavahetus teiste maadega seiskus.

Vahepeal kasvas üles kuninganna poeg ja pärija kroonprints [[Radama II]], kes oli salajas mõjutatud [[katoliiklus]]est. Kokkupuude Prantsusmaa kodanikega ajendas teda [[1854]] saatma [[Napoleon III]]-le kirja, milles ta kutsus Prantsusmaad Madagaskarile sisse tungima. [[28. juuni]]l [[1855]] kirjutas ta alla [[Lamberti harta]]le. See dokument andis seiklushimulisele prantsuse ärimehele [[Joseph-François Lambert]]ile, kes oli kolme nädala eest Madagaskarile saabunud, eksklusiivse õiguse ekspluateerida kõiki Madagaskari maavarasid, metsi ja asustamata maid 10-protsendilise maksu eest merinade monarhiale. Järgnevatel aastatel olid Lamberti harta ja printsi kiri Napoleon III-le õigustuseks [[Prantsuse-Hova sõda]]dele ning Madagaskari annekteerimisele Prantsusmaa kolooniana. Aastal [[1857]] avastas kuninganna pealinnas oma poja Radama II ja Prantsusmaa kuninga vandenõu tema vastu. Ta pagendas kohe Madagaskarilt kõik välismaalased. Ranavalona Julm suri [[1861]].

Oma lühikesel kaheaastasel valitsemisajal [1861–1863] taastas kuningas Radama II kaubavahetuse Mauritiuse ja Réunioniga, kutsus Madagaskarile tagasi kristlikud misjonärid ja välismaalased ning taasjõustas enamiku Radama I reforme.

Ent tema liberaalne poliitika ajendas väljavihastatud aadli riigipöörde, mille käigus kuningas mõrvari. Riigipöörde tegi teoks peaminister [[Rainivoninahitriniony]]. Koos oma venna [[Rainilaiarivony]]ga tagas ta salakavalalt endale mõju Madagaskari riigiasjade üle merinade monarhia järelejäänud 32 aastaks. Kõigepealt abiellus Rainivoninahitriniony, hiljem tema vend Radama II (esimese) lese [[Rasoaherina]]ga [1863–1868] , kes pöördus inglaste poole. Halli eminentsina tegelikult valitsenud Rainilaiarivony abiellus ka kahe viimase Madagaskari kuninganna [[Ranavalona II]] ja [[Ranavalona III]]-ga.

Aastal [[1869]] [[ristimine|ristiti]] Radama II teine lesk kuninganna [[Ranavalona II]] [1868–1883], keda oli kasvatanud [[Londoni Misjoniselts]], [[anglikaani kirik]]us; see konfessioon sai hiljem Madagaskari riigiusundiks. Kuninganna laskis kõik ''[[sampy]]''-talismanid avalikult põletada. Arvukad katoliku ja protestandi misjonärid tulid kirikuid ja koole ehitama. Traditsiooniline esivanematekultus jäi siiski suuresti puutumata ning elab tänini rööbiti kristlusega edasi. Ranavalona II valitsemisaeg oli Briti mõju õitseaeg Madagaskaril. Mõnes saare osas asendus teise keelena prantsuse keel inglise keelega. Malagassi keelde tulid inglise sõnad ''cup'' ('tass'), ''carpet'' ('vaip') jt. Briti sõjaväelased jõudsid Lõuna-Aafrika kaudu saarele.

Et taasjõustada Lamberti hartat ja saada tagasi Prantsusmaa kodanike konfiskeeritud omandit, marssisid Prantsuse väed [[1883]] [[Prantsuse-Hova sõda|Prantsuse-Hova sõjas]] Madagaskarile sisse. Kaks aastat kestnud verise sõja lõpus loovutas Madagaskar Diégo Suareze (praegu [[Antsiranana]] linna Prantsusmaa põhjarannikul ja maksis Joseph-François Lamberti pärijatele 560 000 [[kuldfrank]]i. [[Ranavalona III.]] [1883–1896] tõusis troonile prantslaste sissetungi ajal.

Vahepeal töötasid Euroopa jaotamisega tegelevad diplomaadid Euroopas välja kokkuleppe, mille kohaselt Suurbritannia [[Sansibar]]i sultanaadi säilitamise eest pidi [[Saksamaa]] kasuks loobuma pretensioonist [[Helgoland]]ile ning Prantsusmaa kasuks loobuma kõikidest pretensioonidest Madagaskarile. See kokkulepe sõlmiti [[1885]] [[Berliini konverents (1884–1885)|Berliini konverentsil]] ning [[1990]] aktsepteeris Suurbritannia seda. Peaminister Rainilaiarivony oli Inglismaa ja Prantsusmaa edukalt teineteise vastu välja mänginud, aga nüüd ei pidanud Prantsusmaa enam Inglismaa-poolset survet kartma. Aastal [[1895]] maabus Majungas (praegu [[Mahajanga]]) Prantsuse kolonn ja marssis üle [[Betsiboka]] jõe pealinna Antananarivosse, mis vallutati üllatusrünnakuga. Rünnakut oli oodatud idarannikult, mis on palju lähemal. Enne kui [[Teine Prantsuse-Hova sõda]] lõppes, sai kakskümmend Prantsuse sõdurit lahingus surma ja kuus tuhat suri [[malaaria]]sse ja teistesse haigustesse. Madagaskar sai Prantsusmaa [[protektoraat|protektoraadiks]]. Aastal [[1896]] hääletas Prantsusmaa parlament Madagaskari annekteerimise poolt. 103 aastat kestnud merinade monarhia oli lõppenud ja kuninglik perekond emigreeris [[Alžeeria]]sse. Viimase kuninganna pagendamine [[1897]] oli Prantsuse ülemvõimu sümbol. See tähendas faktiliselt monarhia kaotamist.

Prantsusmaa valitses osalt brutaalse vägivallaga. Igasugune Briti mõju püüti alla suruda. Prantsuse keel kuulutati ametlikuks keeleks. Kuigi orjus oli kaotatud, tähendasid maksud praktikas sunnitööd. Maa anti välisasunikele ja -kompaniidele, eeskätt kohviistanduste tarbeks.

[[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal võitlesid malagassi väed [[Prantsusmaa]]l, [[Maroko]]s ja [[Süüria]]s.

[[Adolf Hitler]]il oli Teise maailmasõja alguses lühikest aega plaan asustada 4 miljonit Euroopa juuti ümber Madagaskarile ([[Madagaskari plaan]]).

Kui Saksamaa oli [[1940]] Prantsusmaa okupeerinud, allus Madagaskar algul [[Vichy valitsus]]ele, [[1942]]. aastast Suurbritanniale, mille väed strateegiliselt tähtsa saare vallutasid, et takistada [[Jaapan]]i sissetungi. Aastal [[1943]] võtsid saare Suurbritannialt üle [[Prantsuse Vabad Relvajõud]].

Aastal [[1946]] sai Prantsusmaa Madagaskari ülemereterritooriumiks.

Aastal [[1945]] sai alguse iseseisvusliikumine: asutati liikumised [[MDRM]] ([[Mouvement de la Rénovation Malgache]]). Kui radikaalne MDRM saavutas [[1946]] suure valimisvõidu, muutis koloniaalvalitsus [[1936]] kehtestatud valimisõigust talle meelepärase erakonna [[Parti des Deshérités de Madagascar]] ([[PADESM]]) kasuks. See ajendas sõja. Õhkkond oli 15 000 Teises maailmasõjas võidelnud palgasõduri naasmise tõttu niigi üles köetud. Malagassid olid rahulolematud ka Vichy valitsuse kehtestatud miinimumhindadega Madagaskari riisi eest, mis lähenesid konfiskeerimisele.

Algul esitati nõudmine anda Prantsusmaa kodaniku õigused, mis seni olid ainult malagasside ülemkihil, kõigile malagassidele. Prantsusmaa keeldumise tõttu hakati nõudma juba riiklikku iseseisvust. Märtsist 1947 puhkesid mitmes kohas rahvuslike liikumiste ülestõusud.

[[Pilt:Bundesarchiv B 145 Bild-F013783-0033, Berlin, Staatsbesuch aus Madagaskar-2.jpg|thumb|rightpisi|[[Philibert Tsiranana]]]]

Prantsusmaa algatas [[1956]] ülemeremaade reformi (''[[Loi Cadre]]''). Madagaskaril tekkis mitmeid erakondi.

Ajutine valitsus lõppes [[Madagaskari 1959. aasta põhiseadus|põhiseadus]]e vastuvõtmisega [[1959]].

Tsiranana valitsus jätkas võimupositsioonidele jäänud prantsuse kolonistide (''colons'') poliitikat ja võttis erinevalt paljudest teistest endistest Prantsuse asumaadest antikommunistliku kursi, keeldudes suhtlemast kommunistlike maadega.

Majandus hakkas alla käima peaaegu kohe pärast iseseisvumist.

Tsiranana saatis valitsuse laiali ning andis võimu üle kindral [[Gabriel Ramanantsoa]]le ja tema ajutisele valitsusele. Need muutsid välispoliitikat, vähendades sidemeid Prantsusmaaga ja sõlmides tihedamad suhted Nõukogude Liiduga.

Aastal [[1975]] püüti [[Richard Ratsimandrava]] ning pärast tema surma [[Gilles Andriamahazo]] võimu all demokraatia juurde naasta.

[[Pilt:Gvtratsiraka1.jpg|thumb|rightpisi|Didier Ratsiraka (keskel)]]

Juunis [[1975]] tuli riigipöördega võimule endine välisminister admiral [[Didier Ratsiraka]]. Ta valiti seitsmeks aastaks presidendiks. Riik nimetati ümber Madagaskari Demokraatlikuks Vabariigiks.

Ta propageeris sotsialismi, natsionaliseeris suure osa majandusest ja katkestas kõik sidemed Prantsusmaaga. See poliitika kiirendas Madagaskari majanduse allakäiku, sest Prantsuse sisserändajate lahkumisega pärast Madagaskari iseseisvumist oli tekkinud oskuste ja tehnika nappus.

Aastal [[1977]] lubati ainsa parteina valimistele Ratsiraka partei [[Malagassi Revolutsiooni Avangard]] ([[Avantgarde de la Révolution Malgache]], [[AREMA]]) ning Ratsiraka ametiaega pikendati. Sotsialistlikust ebamajanduslikkusest tingitud katastroofilise majandusolukorra ning 1981.–1982. aasta võlakriisi tõttu lähenes Madagaskar uuesti Läänele ning asendas [[1986]] prokommunistliku poliitika prokapitalistlikuga. [[Rahvusvaheline Valuutafond|Rahvusvahelise Valuutafondi]] soovitud meetmed tõid kaasa majanduse mõningase paranemise, kuid varsti algas jälle halvenemine.

Märtsis [[1989]] võitis Ratsiraka valimised kahtlastel asjaoludel, mis põhjustas rahutusi. Need kasvasid, kui [[1991]] tapsid presidendi Põhja-Koreas välja õpetatud ihukaitsjad uue luksusliku, Põhja-Korea abiga ehitatud presidendipalee ees rahumeelseid meeleavaldajaid.

Aastal [[1997]] valiti alla 50-protsendise osalusega (registreeritud valijaid oli 6,5 miljonit) valimistel napi enamusega üllataval kombel tagasi Didier Ratsiraka, kes oli partei [[Ühendus Madagaskari Taassünni Eest]] ([[Association pour la Renaissance de Madagascar]], [[AREMA]]; praegu [[Avant-garde pour la rénovation de Madagascar]]). Konstitutsioonikohus vannutas ta presidendiks pärast mõningat viivitust. Varsti pärast ametissevannutamist surus ta [[1998]]. aasta keskel läbi konstitutsioonimuudatuse, mis andis talle rohkem võimu. Aprillis [[2001]] valiti esimest korda parlamendi ülemkoda [[Senat (Madagaskar)|Senat]].

Märtsis 2000 tabas Madagaskarit ja Mosambiiki kaks tsüklonit, mille tagajärjel jäi tuhandeid inimesi peavarjuta.

Ratsiraka-vastane opositsioon tugevnes jälle. 2000. aasta provintsivalimisi kutsusid opositsioonierakonnad üles boikoteerima, viidates sellele, et valijad ei ole reformidest piisavalt informeeritud. Osales 30% valimisõiguslikest ning AREMO võitis peaaegu kõikjal peale Antananarivo.

Mais 2001 alustas 29-aastase vaheaja järel [[Senat (Madagaskar)|Senat]].

[[Madagaskari 2001. aasta presidendivalimised|2001. aasta presidendivalimised]] tekitasid palju vaidlusi. Opositsiooni kandidaat, [[Antananarivo]] linnapea [[Marc Ravalomanana]] väitis, et on esimeses voorus ([[16. detsember|16. detsembril]] [[2001]]) 52 protsendiga häältest võitnud, mida aga võimud eitasid: ametlike tulemuste järgi ei saanud Ravalomanana absoluutset enamust, vaid 46% häältest. Ravalomanana keeldus teisest hääletusvoorust. 2002. aasta alguses leidsid kahe leeri esindajate vahel aset ägedad tänavakokkupõrked, nii et olukord lähenes kodusõjale. Hukkus 30...40 inimest. Ravalomana üleskutsel leidsid aset üldstreigid. Ravalomanana suutis valimispettust tõendada. Veebruaris kuulutas Ravanamolana end presidendiks ja seadis end Antananarivos sisse, Ratsiraka oma vägedega taganes aga [[Tamatave]]sse. Kummagi pooldajate vahel toimus vägivaldseid kokkupõrkeid. Pärast häälte korduslugemist aprillis 2002 kuulutas Kõrgeim Konstitutsioonikohus [[28. aprill]]il Ravalomanana võitjaks: ametlike tulemuste järgi sai Ravalomanana 51,3% häältest ja Ratsiraka 35%. Ratsiraka kuulutas, et ignoreerib seda otsust, kuid juunis 2002 tunnustas USA Ravalomananat Madagaskari seadusliku riigipeana. Ratsiraka põgenes Pariisi ja palus juulis 2002 Prantsusmaal poliitilist varjupaika, kuigi talle ustavad väeüksused tegutsevad ikka veel sissidena, takistades pealinna varustamist.

[[2002. aasta Madagaskari parlamendivalimised|Parlamendivalimistel detsembris 2002]] saavutas Ravalomanana partei [[Ma Armastan Madagaskarit]] ülekaaluka võidu. Ta tõotas kasutada oma mandaati, et tihedas koostöös Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapangaga reforme läbi viia ja korruptsiooni vastu võidelda, muu hulgas politseinike palka tõstes.

Olukord on vahepeal stabiliseerunud, kuid elanikkonna rahulolematus ja vaesus on endiselt suur.

Veebruaris [[2003]] süüdistati endist relvajõudude ülemjuhatajat katses president Ravalomananat kukutada.

Augustis 2003 mõisteti Didier Ratsiraka avalike fondide raiskamise eest tagaselja 10 aastaks vangi.

Detsembris [[2003]] mõisteti endine parlamendiliige [[Tantely Andrianarivo]] ametikoha kuritarvitamise eest 12 aastaks vangi.

Detsembris [[2004]] tabas [[2004. aasta India ookeani maavärin]]ast põhjustatud [[tsunami]] Madagaskari idarannikut, kahjustades taristut ning jättes ligi tuhat inimest kodutuks.

[[18. november|18. novembril]] [[2006]] püüdis [[Andrianafidisoa]] sõjaväelise riigipöördega presidenti kukutada.