Arutlus metafüüsikast: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''"Arutlus metafüüsikast"''' (Discours de métaphysique) on Gottfried Wilhelm Leibnizi prantsuskeelne teos 1686. aastast. ==Eestikeelne tõlge== ===1 Jumala täiuslik...'
 
Resümee puudub
5. rida:
 
Kõige levinum ja kõige tähenduslikum arusaam [[Jumal]]ast, mis meil on, on küllalt hästi väljendatud nende sõnadega, et Jumal on absoluutselt [[täiuslikkus|täiuslik]] olend, kuid selle järelmeid ei võeta piisavalt arvesse; ning et sellesse rohkem süveneda, on kohane märkida, et looduses on palju täiesti erinevaid [[täius]]i, et Jumalal on need kõik kokku, ja et igaüks neist kuulub talle kõige suuremal määral. Peab ka teadma, mis on täius; selle küllalt kindel tunnus on, et vormid või loomused, millel ei saa olla viimset astet, ei ole täiused, nagu näiteks [[arv]]u ja [[kuju]] loomus. Sest kõige suurem arv (või siis kõikide arvude arv) toovad kaasa [[vastuolu]], kuid kõige suurem [[teadmine]] ja [[kõikvõimsus]] ei sisalda vähimatki [[võimatus]]t. Järelikult on vägi ja teadmine täiused, ning kuivõrd need kuuluvad Jumalale, ei ole neil piire. Millest järeldub, et Jumal, kellel on ülim ja lõpmatu [[tarkus]], toimib kõige täiuslikumal viisil mitte ainult [[metafüüsika|metafüüsilises]], vaid ka moraalses mõttes, ning et meie kohta võib öelda nii, et mida rohkem ollakse valgustatud ja informeeritud Jumala tegude kohta, seda enam kaldutakse leidma, et need on suurepärased ning rahuldavad täielikult kõike, mida oleks võidud soovida.
 
===2 Nende vastu, kes väidavad, et Jumala tegudes ei ole mingit headust või et headuse ja ilu reeglid on suvalised===
 
Nii olen ma väga kaugel nende arvamusest, kes väidavad, et asjade loomuses või ideedes, mis Jumalal nende kohta on, ei ole mingeid [[headus]]e ja täiuslikkuse reegleid; ja et Jumala teod ei ole head ainult sel formaalsel põhjusel, et Jumal need tegi. Sest kui see oleks nii, siis Jumalal, kes teab, et ta on nende tegija, ei tarvitseks muud teha kui neid pärast vaadata ja leida, et need on head, nagu tunnistab Pühakiri, mis nähtavasti kasutab seda antropoloogiat ainult selleks, et meile teada anda, et nende suurepärasus on äratuntav, kui vaadata nende endi peale, isegi kui üldse ei reflekteerita seda täiesti paljast välist nimetust, mis neid seostab nende põhjusega. Mis on seda tõesem, et tegude vaatlemise kaudu saabki tegija avastada. Niisiis peavad need teod kandma endas tema iseloomu. Ma tunnistan üles, et vastupidine arvamus tundub mulle äärmiselt ohtlik ja väga lähedane nende viimaste uuendajate omale, kelle arvates universumi ilu ja headus, mida me omistame Jumala tegudele, on vaid kimäärid, mis on inimestel, kes käsitavad Jumalat iseenda sarnasena. Samuti tundub mulle, et öeldes, et asjad ei ole head mingi headuse reegli tõttu, vaid ainult Jumala tahtel, hävitatakse kogu Jumala armastus ja kogu tema au. Sest miks teda kiita selle eest, mida ta on teinud, kui ta oleks sama kiidetav vastupidist tehes? Sest kuhu jääb tema [[õiglus]] ja tarkus, kui jääb alles ainult teatud despootlik võim, kui [[tahe]] on [[mõistus]]e asemel, ja kui [[türann]]ide definitsiooni kohaselt see, mis meeldib vägevamale, ongi sellepärast õiglane?
 
{{pooleli}}