Rahvusvaheline organisatsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Liikmeks on võimalik saada kui teised liikmed hääletavad [[fikseeritud häälteenanushäälteenamus]]ega uue liikme vastuvõtmise poolt.

4. Tegevusalast tulenevad piirangud ([[OPEC]]isse ei saa kuuluda riik, mis ei tooda ega [[eksport|eskpordiekspordi]][[nafta]]t)

Valitsusvälised organisatsioonid ei ole rahvusvahelise õiguse subjektid, vaid on tavaliselt riigisisese õiguse alusel moodustatud. Eestis on nende õiguslikuks vormiks tavaliselt [[mittetulundusühing]] või [[sihtasutus]]. Valitsusvälised organisatsioonid eksisteerivad ühiskondlikul, erialasel, erakondlikul või muul alusel. Nendel organisatsioonidel võib olla ka oma maa valitsuse toetus ning finantsabi, ent tavaliselt kaetakse kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest, annetustest jne. Praegu tegutseb umbes 5500 valitsustevälist rahvusvahelist organisatsiooni, mis moodustavad ligi 90% kõigist rahvusvahelistest organisatsioonidest.

Kuigi valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid on laiatlaialt levinud terves [[maailm]]as, on nende mõju suurem [[arenenud riik]]ides kui [[arengumaa]]des. Selle põhjenduseks on see, et arenenud riikide pluralistlik poliitiline süsteem soosib oma kodanike osalemist sellistes organisatsioonides. Sellepärast on suurem osa rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeid pärit pigem Põhjast kui Lõunast. Üks tuntumaid rahvusvahelisi valitsustevahelisi organisatsioone on [[Rahvusvaheline Olümpiakomitee]], talle järgneb Rahvusvaheline Punane Rist.

Esimeseks valitsusteväliseks organisatsiooniks väidetakse olevat [[Roosiristlased]], (asutatud aastal [[1694]]), aga ka erinevad [[vaimulikud ordud]], mis tegutsesid juba u 1100 aastal ja mille ülesandeks oli kaitsta palverännakule läinud inimesi.

Samuti nagu valitsustevahelised rahvusvahelised organisatsioonid, kasvasid ka valitsustevälised rahvusvahelised organisatsioonid nii [[19. sajand|19]]. kui ka [[20. sajand]]il väga jõudsalt ja tänapäeval on sellised organisatsioone ligikaudu 5500. 55% tegutsevatest rahvusvahelistest organisatsioonidest on alustanud tegevust pärast 1960. aastat.<ref>Sulev Mäeltsemees [http://www.koolielu.edu.ee/signeloodus/Geograafia/maailmajandus/Yhiskonna_areng7.html] Maailma ühiskonnageograafia gümnaasiumile“</ref>

Üldjuhul saavad valitsustevälised organisatsioonid oma kulud liikmete sissemaksetest, majandustegevusest saadud tuludest ja/või annetustest. Vahel osutab ka riik finantsabi. [[Eesti]]s puuduvad siiani andmed, mis kajastaksid INGO-de (nn kolmanda sektori) rahastamise ja muu majandustegevuse tegelikku mahtu. Küsitluste ning eelarvestatistika kaudu on siiski võimalik teha kaudseid järeldusi suurusjärkude kohta. Heategevuslikku annetamist [[1996]]. aastal uurinud [[Jüri Kruusvall]] hindas Eesti saja suurima ettevõtte rahaliste annetuste mahtu umbes 23 [[miljon]]ile [[kroon]]ile. Samas läksid need annetused suures osas valdkondadesse, kus põhirolli täidavad kas väljapaistvad üksikisikud ([[tippsport]], kõrgkultuur) või avaliku võimu [[institutsioon]]id ([[haridus]], [[tervishoid]], [[korrakaitse]]). Seega kulub ainult osa, arvatavalt väiksem osa, nimetatud summast INGO-de rahastamisele. Teisalt on teiste, väiksemate ettevõtete arv ja seega ka potentsiaalne annetamisvõime üpris suur, kuid INGO-de rahastamise seisukohast on see veel seni läbiuurimata teema.

Valitsusväliste organisatsioonide endi andmetel ei ole aga kõige suuremaks tulude allikaks ei riik, kohalikud omavalitsused ega erasektor. Ka osutub välismaine rahastamine ootamatult väheste organisatsioonide jaoks oluliseks. [[2001]]. aasta uurimus kinnitab, et välismaine rahastamine on ainult harvade organisatsioonide jaoks väga tähtis. Kõige olulisemaks tuluallikaks on antud uurimuse põhjal liikmemaksud, teiseks riigi ja kohalike omavalitsuste toetused. <ref>Mikko Lagerspetz: [http://www.kogu.ee/public/eia2011/EIA_2011.pdf] Eesti inimarengu aruanne 2010/2011</ref>