Ludwig van Beethoven: erinevus redaktsioonide vahel

Beethoven on kirjutanud 9 sümfooniat, 5 klaverikontserti, 32 klaverisonaati, kaks missat, oratooriumi "Kristus õlimäelÕlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, samas on tema muusikas tavaline ka lüürilisus. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Samas on näiteks tema sümfooniatele iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikemad kestused ja suuremad orkestrikoosseisud kui tema klassikutest eelkäijate omadele.

1801. aastal tunnistabtunnistas Beethoven Wegelerile, et armastab "kütkestavat, imeilusat tütarlast". Armastus krahvinna ja Beethoveni õpilase Giulietta Guicciardiga oli küll vastastikune, ometi ei sobinud nad abikaasadeks. Tüdruk oli vaid 17-aastane, äärmiselt kergemeelne ning kuulus aristokraatia hulka. Lisaks sellele tekkis Beethovenile konkurent: noor krahv ja ajakirjanduse sõnul heliloojana orjalikult Mozartit ja [[Luigi Cherubini|Cherubinit]] jäljendav krahv Gallenberg. 1802. aastal jahenesid suhted Beethoveni ja Giulietta vahel ning järgmisel aastal abiellus tüdruk krahv Gallenbergiga. Giulietta pöördus hiljem Beethoveni poole rahapalvetega ning püüdis teda tagasi saada, kuid Beethoven lükkas tüdruku tagasitulutult. Giuliettaga veedetud suve peetakse Beethoveni elu kõige õnnelikumaks, samal aastal kirjutatud "Kuupaistesonaadi" pühendas Beethoven just Giuliettale.<ref>Alšvang, lk 75–76</ref> Pärast Giuliettat kiindus Beethoven tüdruku onutütar Josephine Deymisse, kes oli Giulietta onutütar ning samuti võtnud Beethovenilt klaveritunde. Kuid taaskord sai saatuslikuks kahe inimese klassivahe, mistõttu tekkis vastuseisning Josephine'i perekonnaperekond poolt ning abielu eiseisis saanudabielule võimalikuksvastu. Pealegi oli tüdruk Beethoveni jaoks liiga hellitatud, passiivne ja tahtejõuetu.<ref>Alšvang, lk 159</ref>

1806. aastaks oli Beethovenist saanud rahvusvaheline kuulsus: üle Euroopa leidubleidus tema austajaid, tema teoseid kantaksekanti ette [[London]]ist [[Moskva]]ni, [[Pariis]]i klaverivabrikant Érard kingibkinkis talle uut tüüpi klaveri, seni vastakaid kommentaare jaganud ajakirjandus kiidabkiitis heliloojat järjest rohkem. Ometi iseloomustab tema isiklikku elu üksindus, rahulolematus ja korralagedus. Korterites paistsid silma laialiloobitud käsikirjad, peremehe poolt lõhutud mööbel ja jäljed klaveri sisse ümber läinud tindipotist.<ref>Alšvang, lk 156</ref>

{{tsitaat2|Tema (Beethoveni) kodus valitseb tõepoolest hämmastav korralagedus. Igas nurgas vedeleb noote ning raamatuid, samuti ka külma toidu riismeid ja avamata või pooleldi tühjendatud pudeleid; kirjutuspuldil iie kvarteti põgus visand ning sealsamas kõrval hommikueine jäänused; klaveril, üleni varesejalgadega kaetud lehtedel, materjal suurepäraseks, alles eos suikuvaks sümfooniaks, ja päästmist anuvad korrektuurpoognad ... Kadunud asjade otsimine vältas nädalaid. Ja vaatamata kogu sellele segadusele oli meie maestro tegelikkuse kiuste omandanud kombe ehtsalt tsiitserolikus ilukõnes ülistada oma täpsust ja korraarmastust.<ref>Alšvang, lk 156–157</ref>|dirigent Ignaz von Seyfried Beethoveni korterist.}}

1809. aastal kevadel armub Beethoven oma 18-aastasesse õpilasse, mõisniku tütartütresse Therese Brunswicki. Aasta hiljem saadab ta vanale sõbrale Franz Gerhard Wegelerile kirja, kus palub saata abiellumiseks vajaliku ristimistunnistuse.<ref>Alšvang, lk 203</ref> Kuid Therese polnud abieluga nõus, põhjuseks 40-aastase helilooja vanus, kurtus ja ebakindel materiaalne seisund. Kuigi Beethoveni jaoks oleks abielu pealiskaudse loomusega kergemeelse naisega kujunenud pigem õnnetuks, põhjustas Therese eitav vastus Beethovenile kannatusi.<ref>Alšvang, lk 204</ref>

Kahe aasta möödudes Therese eitavast vastusest ei ole tüdruk Beethoveni mõtetest ikka veel kadunud. 1812. aastal kirjutab ta kirja, mida on hiljem hakatud nimetama "Kirjaks surematule armsamale".<ref>Alšvang, lk 218</ref> Kuigi Beethoveni uurijad päris kindlalt kirja adressaati ei tea, viitavad mitmed laused selgelt just Theresele. Lisaks sellele leiti kiri koos Therese Brunswicki pildiga.<ref>Alšvang, lk 220</ref> Brunswicki ja Beethoveni vahelisest armastusest ja koguni kihlusest on rääkinud ka tüdruku majapidajanna. Tema sõnade järgi sai paarile saatuslikuks Beethoveni kõhklus, kuigi hiljem on arvatud, et põhjuseks onoli jälle hoopis kahe inimese klassivahe.<ref>Alšvang, lk 222</ref> "Kirja surematule armsamale" adressaadiks on peetud ka tol ajal juba abielus olnud Antonie Brentanot ning on arvatud, et Beethoven ei saatnudki seda kirja ära.<ref name="Film" />

Sama, 1810. aasta maikuus, milkui Therese ütles Beethovenile lõplikult ära, kohtabkohtas helilooja kahekümne viie aastast luuletajat, hea sõbra Antonie Brentano õde [[Bettina Brentano]]t. Nende esmakordne kohtumine leidis aset parasjagu tööhoos oleva Beethoveni kodus, kuhu kutsumata ja heliloojale võõras Bettina ootamatult saabus. Bettina on seda kohtumist kirjeldanud järgmiselt: "Beethoven istus kodus oma toas ja mängis äsjakirjutatud suurepärast laulu "Mignon" Goethe sõnadele. Kaks kätt laskusid tema õlgadele. Helilooja vaatas tahtmatult üles ja nägi tundmatut noort neidu, kes ütles talle kõrva sisse: "Mu nimi on Brentano". Beethoven vastas talle: "Just nüüdsama kirjutasin teile ilusa laulu, kas tahate seda kuulda?" Ta laulis "Mignoni" oma terava, kõrvu lõikava häälega. "Suurepärane, eks ole tõsi?" küsis ta Bettinalt ja laulis laulu teist korda."<ref>Alšvang, lk 204–205</ref> Beethoven ei olnud Bettinasse kunagi armunud. Kui tüdruk 1811. aastal luuletaja [[Ludwig Achim von Arnim]]iga abiellus, kirjutabkirjutas Beethoven talle südamiliku kirja, milles soovibsoovis talle õnne ja kõike head.<ref>Alšvang, lk 207–208</ref>

[[Pilt:Incident Teplitz 1812.png|thumb|Beethoven (esiplaanil) ja Goethe (vasakul) Teplitzis, milkui keisrinna koos õukonnaga neist möödub.]]

15. juulil 1812. aastal leidis [[Teplitz]]is aset Beethoveni kauaoodatud kohtumine [[Johann Wolfgang von Goethe]]ga. Teplitzis külastas Goethe heliloojat ühtekokku kolmel korral viie päeva jooksul: 19., 20. ja 23. juulil. Kuigi algselt pakkus kohtumine kuulsa luuletajaga palju rõõmu, muutus Beethoveni arvamus Goethest ning seetõttu ka nendevahelised suhted peagi halvaks. Peagi ei maininud Goethe oma kirjades enam kunagi Beethoveni nime ega vastanud tema kirjadele, kuigi helilooja püüdis Goetheganende suhteid uuesti sõlmidasiluda.<ref>Alšvang, lk 225</ref>

{{tsitaat2|Tema (Beethoveni) talent hämmastab minedmind; kuid kahjuks on ta täiesti ohjeldamatu isiksus, kes, tõsi küll, ei eksi; kui ta leiab, et kogu maailm on vastik, kuid millega ta kahtlemata ei tee seda meeldivamaks ei temale endale ega ka teistele. Talle tuleb andeks anda ja tõsiselt kaasa tunda, sest ta kaotab kuulmise, mis teeb võib-olla vähem kahju tema olemuse muusikalisele kui seltskondlikule küljele. Olles selletagi lakooniline, muutub ta selle puuduse tagajärjel veelgi sõnakehvemaks.<ref>Alšvang, lk 223–224</ref>|J.W. von Goethe kirjas helilooja [[Karl Zelter]]ile.}}

Goethe kohtumisest Beethoveniga on läbi Bettina Brentano mälestuste säilinud üks lugu. Selle kohaselt möödusidmöödus Teplitzis kord Beethovenist ja Goethest keisrinna koos hertsogite ja õukonnaga. Goethe jäi selle peale tee äärde seisma, võttis mütsi peast ja kummardas. Beethoven see-eest surus käed taskusse ning kõndis teda sõbralikult tervitavate hertsogite vahelt läbi.<ref>Alšvang, lk 224–225</ref>

Beethoveni kuulsuse tipp saabus 1812. aastal koos Viini kongressiga. Beethoveni kodulinna saabunud monarhid kaaskonnaga külastasid tema arvukaid ning puupüsti täis kontserte, neil aastail tuli taas ettekandele ooper "Fidelio". Beethoven suuresellise huvi pärastüle suurt rõõmu ei tundnud, kuna tal puudus suurem austus aadliteaadli vastu.<ref>Alšvang, lk 228</ref>

1815. aastal suri Beethoveni vend [[Kaspar Anton Karl van Beethoven|Kaspar Anton Karl]]. Vendade vahelisedVendadevahelised suhted ei olnud tavaliseltelu jooksul olnud head, kuid Kaspar Karli viimastel haigusaastatel paranes Ludwigi suhtumine oma venda ning tihtipeale aitas ta teda rahaliselt. Karli naine Johanna oli äärmiselt kergemeelne, mistõttu määras Kaspar Karl testamendiga oma lapse hooldajaks Ludwigi, mitte abikaasa. Kuid Kaspar Karl suutis oma testamendis jätta ühe punkti segaseks, pannes aluse viis aastat kestnud kohtuprotsessidele ja vaidlustele. Alles 1820. aastal otsustas kohus tunnistada BeethovenLudwig vennapoja ainsaks hooldajaks.<ref>Alšvang, lk 235</ref>

Nende viie aasta jooksul kannatas Beethoven palju. Ta pidi taluma solvanguid ning kohtuliku asjaajamise venimist. Peale selle oli tema materiaalne olukord halb. Kolme aristokraadi poolt makstud toetus ei katnud veeranditki Beethoveni kuludest. Samas pidurdasid teda uute teoste kirjutamisel haigus ja kohustus kasvatada vennapoega. Lisaks kõigele ei olnud kirjastused enam kuigivõrd huvitatud Beethoveni teostest, sest need olid edukaks müügiks liiga keerulised.<ref>Alšvang, lk 236</ref>

Beethoven nimetas Karli „pojaks“pojaks, ja kuika poegakasvatas Beethoventeda Karlikui kaoma kasvataspoega, erilise hoole ja ennastsalgavusega. Vahepeal võttis ta enda kanda ka Karli harimise, kuid otsustas tapoisi siis ühte instituuti panna. Kuid kergemeelse ema kasvatus oli poisi ära rikkunud. Karli iseloomustasid silmakirjalikkus, valelikkus, tühisus, kergemeelsus, suutmatus midagi lõpule viia ja oskus lipitseda oma onu ees, keda ta ei armastanud. Kuid Ludwig nägi temas õpetlase potentsiaali, sest poiss tundis korralikult kreeka keelt ja tegeles [[filoloogia]]ga. Carl Czerny õpilasena mängis ta korralikult klaverit, kuid muusikut temast ei saanud. Õllekeldrites kogus ta populaarsust piljardimänguga. Pärast ebaõnnestunud õpinguid polütehnilises instituudis leidis Karl lõpuks, vahetult enne Ludwigi surma, oma tõelise kutsumuse: sõjaväeteenistuse.<ref>Alšvang, lk 236–237</ref>

1818. aastal kutsuti Beethoven [[Kassel]]isse Vestfaali kuninga õukonna kapellmeistriks. Sel ajal oli heliloojat tabanud nördimus Viini ja aadlite suhtes, lisaks sellele pakuti Kasselis head palka. Seepärast oli Beethoven pakkumisega nõus, mis põhjustas aga kartust tema sõprades. Nimelt kartsid nad, et haige ja ärritatud Beethoven võib üksi teise linna minnes sattuda kergesti konfliktidesse.<ref>Alšvang, lk 162</ref> Seepärast koostas Beethoveni sõber Ignaz Freiherr von Gleichenstein, mille kohaselt pidid kolm austriaAustria suurnikku maksma talle perioodiliselt pensioni. Beethoven see-eest ei tohtinud aga muidu Austriast lahkuda, kui vaid kontsertreisideks.<ref>Alšvang, lk 163</ref>

Beethoveni elu lõpuperioodil sattus tema looming teatava põlu alla. AadelkonnaAadelkond saatis Beethoveni poole pidevaid eitavaidnegatiivseid ja solvavaid märkusi, kuid kontsertidel esitati tema loomingut enam kui kunagi varem. Beethoveni viimased kvartetid võeti vastu vaimustusega, Viini intelligents hindas teda kõrgelt. Romantiliselt meelestatud kunstiringkonnad suhtusid Beethovenisse kui õpetajasse.<ref>Alšvang, lk 243</ref> Beethoven ise hindas noori saksa romantistlikke heliloojaid kõrgelt. [[Carl Maria von Weber]]iga kohtus ta mitu korda ja tundis rõõmu Weberi ooperit „Euryanthe“ saatnud edu üle. [[Franz Schubert]]iga kohtus Beethoven korra: erutuseserutatud Schubert andis talle ühe omakirjutatud klaveriansambli partituuri ning suutmata alustada kõnelust suure heliloojaga, jooksis ta minema. Beethoven ennustas Schubertile suurt tulevikku. 1823. aastal külastas kurt Beethoven 11-aastase [[Ferenc Liszti]] kontserti, pärast mida jooksis ta lavale ning suudles noort pianisti publiku ees.<ref>Alšvang, lk 244</ref>

Ka Beethoveni viimastel eluaastatel saadabsaatis teda puudus. Kuid siis saabsai ta Londoni filharmooniaseltsilt (''Philharmonic Society of London'') ametliku ja pealtnäha päästva kutse. Beethoveni nimi oli Inglismaal tuntud, kontsertreis sinna oleks kindlustanud suure sissetuleku. Kuid Beethoven loobubloobus reisist viimasel hetkel, sest kardabkartis jätta vennapoeg Karli nii pikaks ajaks üksinda. Kompensatsiooniks otsustabotsustas ta hakata Inglismaal teoseid välja andma ning filharmooniaseltsile mängimiseks uusi teoseid saatma. Kuid ka siin mõtlebmõtles Beethoven viimasel hetkel ringi ja saadabsaatis Londonisse vaid oma varemkirjutatud ja muusikaliselt vähemväärtuslikud ungari avamängud. See rikkus Beethoveni ja Inglismaa vahelised suhted, mis suudeti Beethoveni sõprade töö tulemusel siiski peagi taastada. Pärast seda kinkis Londoni klaverivabrikant Broadwood talle uut tüüpi klaveri, Londoni filharmooniaselts tellibtellis talttemalt 9. sümfoonia ja harfivabrikant Stumff kingibkinkis talle lemmikhelilooja Händeli kogutud teosed neljakümnes luksuslikus köites.<ref>Alšvang, lk 244–245</ref>

Beethoveni viimaste eluaastate tippsündmuseks sai viimane temakorraldatud akadeemia. See toimus 7. mail 1824 ja sama akadeemiat korrati 23. mail. Seda kontserti dirigeeris küll täielikult kurt Beethoven, kuigi enne kontserti hoiatati orkestrante, et need heliloojat ei jälgiks. Sel akadeemial tulid ettekandele esmakordselt Beethoveni 9. sümfoonia ja kolm numbrit kuu aega varem Peterburis esmaesitust näinud "Pidulikust missast". Vaimustunud publik saatis helilooja poole viiekordse ovatsiooni, mida oli palju rohkem kui keiserlikule paarile tavapärane kolmekordne ovatsioon. Publiku maharahustamiseks oli vajalik politsei sekkumine. Akadeemia kordus 23. mail oli aga vähese publiku tõttu läbikukkumine, sest tolle päeva ilm oli kontserdisaalis istumiseks liiga ilus.<ref>Alšvang, lk 245–246</ref>

1825. aastal haigestus Beethoven soolte põletikkusooltepõletikku, mille järel algas maksa tsirroos[[maksatsirroos]], mille tagajärjel tekkis veetõbi. Samal ajal kurnati teda ka vaimselt: kaardimänguga võlgadesse sattunud vennapoeg üritas enesetappu, mis oli Ludwigi jaoks suur hoop. Lootuses kindlustada Karli tulevik, pöördus ta oma teise venna Johanni poole.<ref>Alšvang, lk 246</ref> Kuid tagasisõit lahtises vankris ja detsembrikuu pakases tagasisõit Gneixendorfi mõisast, kus Johann elas, oli liig. Pealegi pidi ta poolel teel ööbima külmas talutares. Ta toimetati oma Viini korterisse, kus ta heitis voodisse ega tõusnud sealt kunagienam.<ref>Alšvang, lk 247</ref> Surivoodil luges ta kirjandusklassikat, lisaks sellele kohtus ta paljude sõpradega, nende seas heliloojate [[Anselm Hüttenbrenner]]i ja [[Johann Hummel]]i, libretist [[Stephan von Breuning]]i, Beethoveni biograafi [[Anton Schindler]]iga. Neist esimene oli Beethoveni juures ka siis, kui Ludwig 26. märtsil suri.<ref>Alšvang, lk 248–250</ref>

Beethoveni matused, kuhu kogunes kakskümmend tuhat inimest, toimusid 29. märtsil. Sel päeval olid leina märgiks suletud kõik Viini koolid. 3. aprillil kanti Beethoveni mälestuseks ette W. A. Mozarti "Reekviem". Sama aasta suvel müüdi oksjoni teeloksjonil maha kogu Beethoveni vara. NendeMuu seashulgas müüdi ära ka helilooja käsikirjad, mis leidsid uueuued omanikuomanikud väga odavate hindade eest. Näiteks 5. sümfoonia partituur müüdi ära kuue floriini eest. Beethoveni viimasest korterist sai paari kuu jooksul suveniiriküttide läbikäiguhoov.<ref>Alšvang, lk 250–251</ref>

Beethoveni käitumine oli küllaltki heitlik ning ta ei suutnud end vaos hoida. Teiste inimestega suheldes eiras Beethoven etiketti. Ta ei hoolitsenud väga oma hügieeni eest. Kurtuse süvenedes muutus ta järjest üksikumaks, koos ebaõnnestunudebaõnnestumistega naiseotsingugasuhetes kasvas masendus. Kord arreteeris Beethoveni Viini politsei, kuna teda peeti ekslikult kerjuseks.<ref name="Film" />

{{tsitaat2|Istusime [trahteris] lauda ja Beethoven muutus väga jutukaks, mis lõunastajaid suuresti hämmastas, sest tavaliselt oli ta tusane, sõnakehv ja liikumatu. Nõudis ränka vaeva, et panna teda kaasvestlejatest aru saama, sest oli vaja karjuda nii kõvasti, et kolmandasse tuppa oli kuulda ... Beethoven oli mõnevõrra terav, kui mitte öelda jäme; kuid tema tihedate kulmude alt säras aus pilk ... Muusikast kõneles ta äärmiselt harva. Kui seda mõnikord juhtus, olid tema arvamused väga ranged ja niivõrd kategoorilised, et ei sallinud mingisugust vastuvaidlemist.<ref>Alšvang, lk 231</ref>|Helilooja Louis Spohr 1813. aastal}}