Märt Laarman: erinevus redaktsioonide vahel

1920. aastate teine pool ja 1930. aastate esimene pool oli tema õitseaeg maalikunstnikuna. [[Eduard Viiralt]]i, [[Ado Vabbe]] ja [[Jaan Vahtra]] kõrval oli just Märt Laarman see, kes oma noorusliku innuga sekkus kunstiellu, tuues oma [[looming]]u ja sõnavõttudega sellesse värskust, innovaatilisust ja uudsust. Tema neil aastail loodud maalid ("Oleviste ja Niguliste" (1926), "Laud" (1928–1929), "Haige" (1930) ja "Õhtu" (1933)) kuuluvad kindlasti tolle aja eesti maalikunsti paremikku. Need olid [[kubism|kubistlikud]] tööd, milles ei ole mingeid tundevälgatusi - kõik on kaine ja ratsionaalne. Neil aastail rikastas Märt Laarman oma ideedega eesti raamatu üsna konservatiivset stiili. Üks häid näiteid on kolme kunstniku ([[Arnold Akberg]], M. Laarman, [[Henrik Olvi]]) näituse kataloog aastal 1926, milles on ilmselgelt näha rühmituse "[[Bauhaus]]" mõjutusi. Senine aksiaalne kujundusprintsiip asendati asümmeetrilisega ning oluliseks sai kirja selgus ja lihtsus. Samal leheküljel võis leida kirjatüübi eri suurusi, horisontaalse kirjapildi vaheldumist vertikaalsega jms.Märt Laarman tõi ühena esimestest Eestis oma kujundustesse [[fotokunst]]i. 1923. aastal loodi [[Eesti Kunstnikkude Rühm]], millega Märt Laarman samal aastal ühines ning oli seal nii juhtiv kunstnik kui ka teoreetik. Rühmituses valitses kubistlik-konstruktivistlik stiil, mis avaldub ka Laarmani 1923. aastal loodud puulõikes "Sadam".

 

 

1950. aastail tegeles Märt Laarman [[Friedebert Tuglas]]e teoste kaheksa köite illustreerimisega, kuid suutis selle kõrvalt luua ka palju vabagraafilisi lehti, mida samuti peetakse eesti kunsti paremikku kuuluvaks. 1951. aastal heideti Märt Laarman [[Eesti Kunstnike Liit|Kunstnike Liidust]] välja «loomingulise küündimatuse ja passiivse hoiaku pärast ENSV Kunstnike Liidu üritustesse». Liidu liikme staatus taastati siiski viis aastat hiljem.