Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
118. rida:
1. juunil 1959 toimus Torontos [[Johan Holberg]]i kokkukutsel valimiskogu koosolek, millest võtsid osa veel [[Johan Müller]] ja [[Ernst Hansson]]. Salajase protokolli järgi otsustas koosolek delegeerida valimiskogu ülesanded niinimetatud Eesti Vabariigi Päästekomiteele, mille koosseisu pidid kuuluma Peaministri asetäitja, momendil kättesaadavad kõikide Eesti Vabariigi valitsuste ja rahvaesinduste liikmed, momendil ametisolev Eesti Vabariigi esindaja Põhja-Ameerika Ühendriikides ja [[Ülemaailmne Eesti kesknõukogu|Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu]] juhatuse liikmed. [[Johannes Soodla]] protesteeris selle otsuse vastu kirjas 24. veebruarist 1960, teatades ühtlasi, et ta on nimetatud 4. märtsil 1953 [[Alfred Maurer]]i poolt Sõjavägede Ülemjuhatajaks<ref>Rauno Võsaste. Johannes Soodla VR II/2, II/3 Relva-SSi kindral. Grenader, 2013. Lk. 338–339; samas viidatud lisa 6 (protokoll) puudub raamatus</ref>.
== Eesti Kongress ja Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu ==
12. märtsil 1990 tegid [[Eesti Kongress]]i liikmed [[Jaan Isotamm]], [[Hando Runnel]], [[Tarmo Kulmar]], [[Edgar Saar]], [[Tõnis Lukas]], [[Heno Sarv]], [[Aivo Lõhmus]], [[Tõnn Sarv]], [[Linnart Mäll]], [[Mart Soidro]], [[Peeter Olesk]], [[Indrek Tarand]], [[Jaanus Paal]], [[Enn Tarto]], [[Jüri Pertmann]], [[Jaan Unt]], [[Aleksei Peterson]], [[Sulev Vahtre]], [[Tiit Pruuli]] ja [[Enn Veenpere]] ettepaneku, et Eesti Kongress kuulutaks end ainsaks kõrgema võimu kandjaks, võtaks endale Valmiskogu ülesanded ja valiks Vabariigi Presidendi Asetäitja<ref>Eesti Kongress. Tallinn, 2000, lk. 283–287</ref>.
== Viited ==
| |||