Albrecht von Hohenzollern: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
P →‎Ratsanikesõda ja Krakówi leping: - Ratsanikesõda on allpool kirjas, ei ole mõtet ühte sõda ju 2 korda linkida
31. rida:
[[Pilt:Prussian Homage.jpg|thumb|350px|Zygmunt I läänistab Albrechtile Preisimaa]]
 
[[1519]]. aasta keisrivalimised mängisid aga trumbid kätte Zygmunt I-le, sest valituks osutus Habsburgide soost [[Karl V]], kes oli Jagelloonidega heades suhetes. [[Prantsusmaa kuningas|Prantsusmaa kuningale]] [[François I]]-le panuse teinud Albrecht oli sunnitud kiiresti otsustama, mida ette võtta, sest juba sama aasta suvel asus Zygmunt tema vastu vägesid koondama. Albrecht otsustas sõja kasuks, sest seda oli juba kaua ette valmistatud, ja asus Saksa-Rooma riigis aktiivselt vägesid värbama. Sealjuures tehti aga tõsine viga, nimelt juhtis endine [[Saksa ordu suurmarssal|suurmarssal]] [[Wilhelm von Isenburg]] 6000-mehelise värvatute väe avalikult läbi kogu Põhja-Saksamaa ja andis sellega Poolale üheselt märku Preisimaa vaenulikest kavatsustest. See andis Zygmuntile legaalse põhjuse kõrgmeistri vastu sõda alustada. [[1520]]. aasta esimestel päevadel puhkes Preisimaal otsene [[Poola–SaksaPoola orduja sõdaSaksa (1519–1521)|Poola–Saksaordu ordu]]vaheline sõjategevus, mida on nimetatud palgasõduritest ratsaväelaste intensiivse kasutamise tõttu [[Ratsanikesõda|Ratsanikesõjaks]] (''Reiterkrieg''). Ehkki sõda kulges vahelduva eduga, oli peagi selge, et orduväed otsustavat murrangut sõja käiku tuua ei suuda. Albrecht sai sõja alguses haavata ja abiväed osutusid oodatust palju väiksemaks. Majanduslikku abi andsid küll Brandenburg, mõned teised Saksa vürstiriigid ja Moskva, kuid lisaks Saksa-Rooma riigist värvatutele saatis otsese abisalga vaid Liivimaa. Viimase eest pidi Albrecht loobuma õigustest Harju-Virule ([[Põhja-Eesti]]le) ja tegema Plettenbergile teisigi järeleandmisi, mis lõplikult jõustusid küll alles [[1525]]. aastal. Pärast seda, kui Saksa-Roomast tulnud palgasõdurid ei suutnud Gdańskit vallutada ja nende vägi lagunema hakkas, oli selge, et ordut ootab kaotus. Juba sõja alguses olid Poola väed okupeerinud [[Pomesaania piiskopkond|Pomesaania piiskopkonna]] ja ka osa orduvaldustest.
 
[[1521]]. aasta alguses algasid rahuläbirääkimised ja aprillis sõlmiti ordu ja Poola vahel nelja-aastane vaherahu, kuid tundus ilmne, et konflikti jätkudes lõpeb see ordu kaotusega. Vaherahu ajal püüdis Albrecht leida toetust nii keisrilt kui ka paavstilt, reisides nii Saksamaal kui ka Itaalias, kuid ei saavutanud silmapaistvat edu. [[1523]]. aastal kohtus ta aga ka [[Martin Luther]]iga, kes soovitas tal ordu sekulariseerida ja ilmalikuks [[protestantism|protestantlikuks]] valitsejaks hakata. Teine usu-uuendaja [[Andreas Osiander]] mõjutas Albrechti umbes samal ajal ka evangeelset usku toetama. Oodatav kaotus Poolale oli tunduvalt suurendanud pahameelt ka Preisimaa seisustes ja mõttele luua Preisimaast ilmalik hertsogiriik leidus kohe suur hulk poolehoidjaid. Esimesena esitas plaani Poola saadik [[Achatius von Zehmen]] (Achazy Czema), kuid [[1524]]. aastal Albrecht sellega siiski veel ei nõustunud. Aasta hiljem aga otsustas usuasjadesse äärmiselt tõsiselt suhtuv Albrecht avalikult protestandiks hakata ja ordumaad sekulariseerida.