Enesetapp: erinevus redaktsioonide vahel

[[Põhjarahvad|Põhjarahvas]]tel oli enesetapp loomulikuks vanade inimeste lahkumise viisiks. [[Rändrahvas]]te puhul jäädi lihtsalt maha. Paiksete puhul mindi suguvõsa juurest eemale. Vahel palus ka näiteks isa, et lemmikpoeg tema surmaks.

[[IdamaaIdamaad]]deses oli enesetapp [[vaprus]]e märgiks. Seda nimetatakse [[harakiri]]ks, mis tähendab kõhuõõne avamist. Kuigi mitte väga levinult, kasutatakse seda meetodit ka praegu veel. [[Ristiusk]] ja [[Islamislam]] on suitsiidi alati tauninud. Suitsiidi tehti salaja, varjates seda piinlikkusega ja teadmisega, et teed suurt pattu. Enesetapp oli [[kuritegu]]. Inimene sai kohtu poolt karistada ka enesetapukatse eest. Karistati ka juba enesetapu sooritanud ja surnud inimest. [[18. sajand]]i [[Euroopa]]s veeti enestapu ohvrit läbi tänavate, osadel võeti [[pea]]d maha, visati metsikute loomade kätte või riputati pea alaspidi üles. Tavaliselt visati enese tapnu keha [[kanalisatsioon]]i või löödi oga läbi [[süda]]me ja heideti teepervele ning kaeti seejärel [[kivi]]dega. Lisaks sellele sunniti leinajaid oma kodust lahkuma ilma ühegi asja ja varata.

Kriminaalse karistamise lõpetas esimesena [[Prantsuse revolutsioon]], viimasena [[Inglismaa]] [[1861]] ja [[Portugal]] [[1864]]. [[19. sajand]]il tekkis uskumus, et enesetapp on põhjustatud geneetilistest mõjudest. Leinajate nimed olid kirjas ja nende vara väärtus langes. Kuigi [[20. sajand]]il heideti [[Geneetika|geneetilise]] soodumuse teooria kõrvale, säilis [[stigma (sotsiologia)|stigma]] sellegipoolest. Tänapäeval on suitsidaalsuse olemust selgitada püüdvad geneetilised uuringud taas päevakorral, kuid tulemuste rakendamine kannab teist eesmärki.