Kasutaja:Sandravjr/alepõllundus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'pisi|Alepõletamine '''Alepõllundus''' ehk '''aleviljelus''' (inglise keeles ''slash-and-burn'', ''slash-and-burn cultivation'', ''shifting cul...' |
|||
15. rida:
== Tänapäevane kasutus ==
Tänapäeval on alepõllundus kasutusel hõreda asustusega troopilistes põllumajanduspiirkondades (Lõuna-Ameerikas, Lõuna-Aasias) ligikaudu 200-500 miljoni inimese poolt.<ref>http://geography.about.com/od/urbaneconomicgeography/a/slashburn.htm</ref> Korraliku majandamise puhul suudab selline põlluharimisviis ka tänapäeval inimestele stabiilselt toidu lauale anda. Samas ebaõigete meetodite puhul võib alepõllundus hävitada kiiresti suuri alasid. Samuti saab maa-alasid põletamise ja seejärel kultiveerimisega kasutada vaid paar-kolm tsüklit, mis ei ole jätkusuutlik lähenemine. Seetõttu on alepõllundus tänapäeval tekitanud debati pooldajate ja vastuseisjate vahel. <br />
Nendes troopilistes riikides, kus on viimasel ajal toimunud plahvatuslik inimeste arvu kasv, on alepõllundus põhjustanud suurte alade hävinemise pinnase [[Erosioon|erosiooni]] tõttu. Samas ei ole see põllundusmeetodi süü vaid põhjus peitub asjaolus, et seda meetodit kasutavad väga paljud inimesed. [[Põlisrahvas|Põlisasukad]] on enamasti oma maa isepärasustega kursis ja oskavad
#
#
# Raha
#
Kõigi nende faktorite
Tulevikus levib alepõllundus ilmselt [[Amazonas|Amazonase]] asustatud aladel, kuid selline põlluharimisviis ei suuda ära toita järjest suurenevat ühiskonda. Seetõttu on hakatud üha rohkem otsima alternatiive, mis pakuksid inimestele lisaks saagile ka töökohti, sissetulekut ja sotsiaalseid teenuseid. Teiseks võimaluseks on praegu kasutusel olevate [[Ale|alemaade]] toodangu suurendamine, kolmanda variandina nähakse [[Intensiivpõllumajandus|intensiivpõllumajandust]]. Need alternatiivid aga eeldavad suurt muutust riikide poliitikas ja suuri rahasüste, et võimaldada vajalikku tehnikat. On küllaltki ebatõenäoline, et see [[Troopika (täpsustuslehekülg)|troopikariikides]] juhtuks, seega prognoositakse tulevikuks lihtsalt alepõllunduse suuremat levikut, kuna see on koheselt töötav meetod, mis ei nõua suuri investeeringuid.<ref>http://www.eoearth.org/article/Slash_and_burn</ref> <br />
29. rida:
Eestis oli alepõletamine valdav maaharimisviis 17. sajandini, Lõuna-Eesti võsamaadel jätkus alepõllundus 19. sajandini. Kagu-Eestis, kus asub [[Karula rahvuspark]], kestis aletamise traditsioon kuni 20. sajandi alguseni.
Okaspuud raiuti talvel, lehtpuud kevadel, lasti sügiseni või järgmise kevadeni kuivada ning põletati ühtlaselt laiali laotatuna või vähese põletusmaterjali korral vaaludena. Rukis, oder, naerid vms külvati kohe tuha sisse, seejärel künti ja äestati. Alepõldu kasutati 3-4 aastat, siis jäeti kurnatud maa 10-20 aastaks heina- ja karjamaana seisma, kuni uus võsa või mets peale kasvas. Paremaid alemaid hakati väetama sõnnikuga ja kasutama [[põlispõld|põliselt]].<ref>Eesti Entsüklopeediakirjastus (2008). "Eesti maaelu entsüklopeedia A-K"</ref><br />
== Ökoloogilised mõjud ==
| |||
