Magneesium: erinevus redaktsioonide vahel

Paljusid magneesiumiühendeid kasutatakse meditsiinis. Kergesti lahustuvat [[magneesiumsulfaat]]i (MgSO₄∙7H₂O), nagu ka mõnd teist magneesiumisoola, kasutatakse [[lahtisti]]na. [[Magneesiumperkloraat]] (Mg(ClO₄₂), on väga vettimav ja seda kasutatakse kuivatusvahendina. Kokkupuutel orgaaniliste ainetega võib ta põhjustada plahvatust, sest ta sisaldab väga oksüdeerivat [[kloraatioon]]i. [[Magneesiumoksiid]]i (MgO; ''magnesia usta'') saadakse [[magneesiumhüdroksiid]]i või [[magneesiumkarbonaat|magneesiumkarbonaadi]] kuumutamisel; viimast leidub mineraal [[magnesiit|magnesiidis]]. [[Magneesiumhüdroksiidkarbonaat]] (''magnesia alba'') saadakse näiteks [[naatriumkarbonaat|naatriumkarbonaadi]] lisamisel magneesiumisoolade lahustele. Kui magneesiumkarbonaati kuumutatakse umbes 800 °C-ni, saadakse peen [[magneesiumoksiid]]i pulber, mida meditsiinis kasutatakse happeid neutraliseeriva vahendina. Samuti võib seda kasutada [[sideaine]]na, sest ta reageerib veega. Koos [[magneesiumkloriid]]i [[kontsentreeritud lahus]]ega tekib [[magneesiatsement]], mida koos erinevate [[täiteaine]]tega võib kasutada muu hulgas [[vuuk]]ide täitmiseks. Kui [[magneesiumoksiid]]i kuumutada umbes 1600 °C-ni, võtab ta kompaktse kuju, milles teda saab kasutada elektriahjude voodrina ning [[tiigel|tiiglitena]] kõrge sulamistemperatuuriga metallide ja sulamite sulatamiseks, sest tema sulamistemperatuur on 2800 °C ning ta on ka kõrgetel temperatuuridel keemiliselt väga stabiilne.

Magneesiumi ioonid on aktivaatorid [[keemiline reaktsioon|reaktsioon]]ides, mis nõuavad [[Adenosiintrifosfaat|ATP]]-d, näiteks [[lihase kokkutõmbumine]], [[naatrium-kaalium-pump]] ning [[valgud|valkude]], [[rasvad]]e ja [[nukleiinhapped|nukleiinhapete]] süntees. Neil on tähtsus muu hulgas [[närviimpulss]]ide ülekandes.