Miguel I: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
46. rida:
Pärast vasturevolutsiooni, mida tuntakse Portugali ajaloos ''[[Vilafrancada]]'' nime all, nimetati Dom Miguel [[Samora Correia krahv]]iks ja Portugali relvajõudude ülemjuhatajaks. Migueli ema, kes oli tema peamine mõjutaja, ei suutnud aga leppida kuningas João heatahtlikkusega mõõdukate ja liberaalsete poliitikute suhtes, sest kuningas jäi ka pärast mässu mõõdukate vaadetega ministrite nagu Palmela hertsogi ja Subserra krahvi mõju alla.
[[30. aprill]]il [[1824]] andis jätkuvalt ema mõju all viibiv prints Miguel oma väeüksustele käsu vahistada ministrid ja mitmed muud olulised isikud, tuues ettekäändeks [[vabamüürlus|vabamüürlaste]] väidetava vandenõu kuninga tapmiseks. Kuningas João VI paigutati tema korraldusel [[Bemposta palee]]sse, kus Miguelil oli võimalik "kaitsta ja hoida tema elu". See uus mäss sai tuntuks ''[[Abrilada]]'' nime all ja pani muretsema mitmed välisriigid. Välisdiplomaadid, kes mõistsid, et poeg oli sisuliselt oma isa vangistanud, suundusid Bempostasse, kus neil õnnestus kuningas vabastada ja toimetada Briti sõjalaeva Windsor Castle pardale. Laeval viibides kutsus kuningas João Migueli enda juurde, vabastas ta relvajõudude ülemjuhataja ametist ja saatis ta koheselt pagendusse [[Viin]]i, kuhu Miguel jäi elama kolmeks aastaks.<ref name="MacAulay 117" />
===Pagendus ja tagasipöördumine===
[[
[[Viin]]is elades oli prints Miguel [[Klemens Wenzel Lothar von Metternich]]i külaline ja sõber. Tema pagenduses oleku ajal suri [[10. märts]]il [[1826]] kuningas [[João VI]] ja Migueli vanem vend tõusis [[Pedro I (Brasiilia)|Pedro IV]] nime all Portugali troonile. Pedro soovis aga edasi jääda ka [[Brasiilia keiser|Brasiilia keisriks]] ja loobus seetõttu Portugali troonist oma alaealise tütre [[Maria II|Maria da Glória]] kasuks. Kehtestati [[regent|regendivalitsus]], mida asus juhtima kuninganna Maria tädi, prints Migueli õde [[Isabel Maria]]. Pedro oli juba [[1822]]. aastal püüdnud meelitada Migueli enda juurde Brasiiliasse tulema, et teda ema mõju alt vabastada, kuid asjatult. Pärast isa surma püüdis Pedro taas perekonda lepitada ja kindlustada oma tütre õigused troonile sellega, et lasi vastu võtta konstitutsioonilist monarhiat kinnitava [[Portugali põhiseadus (1826)|uue liberaalse põhiseaduse]] ja pakkus Miguelile tema 25-aastaseks saamisel võimalust ise regendiks hakata. Selle lepingu kohaselt pidi Miguel jääma Portugali regendiks kuninganna Maria täisealiseks saamiseni ja seejärel temaga abielluma. Miguel nõustus oma venna pakkumisega ja vandus uuele põhiseadusele truudust.
Pedro ja Migueli õe Isabel Maria regendivalitsus oli äärmiselt ebastabiilne: valitsuses ja kohaliku võimu organites valitsesid lahkhelid, millest suurema osa põhjustasid Migueli toetajad, kes soovisid endiselt tagasipöördumist absolutistliku valitsemiskorra juurde. Nad väitsid, et Pedro ei olnud Brasiilia troonile asumise tõttu oma isa seaduslik pärija ning tulenevalt sellest oli ka uus põhiseadus kehtetu. Uue põhiseadused pooldajaid pidasid nad reeturiteks, liberaalseid poliitikuid tervikuna aga varjatud vabariiklasteks ja vabamüürlasteks.<ref>Rocha, António Silva Lopes. ''[http://books.google.ca/books?id=cPQNAAAAYAAJ&printsec=frontcover&dq=dom+miguel+portugal&hl=en&ei=g8WRTKiJNsvAswbUsvD4CQ&sa=X&oi=book_result&ct=result&resnum=1&ved=0CCwQ6AEwAA#v=onepage&q=dom%20miguel&f=false Unjust Proclomation of His Serene Highness The Infante Don Miguel as King of Portugal or Analysis and Juridical Refutation of the Act Passed by the Denominated Three States of the Kingdom of Portugal on the 11th of July, 1828; Dedicated to the Most High and Powerful, Dona Maria II. Queen Regnant of Portugal]'' London, R. Greenlaw, 1829, pp. 22–24.</ref><ref name = Fernandes13 /> Nende asjaolude ja printsess Maria Isabeli haigestumise tõttu sooviti regendivalitsus võimalikult kiiresti Miguelile üle anda ning kuna sügisel 1827 pidi ta saama 25-aastaseks, kinnitati ta [[3. juuli]]l [[1827]] ametlikult Portugali uueks regendiks.<ref>MacAulay, Neill. ''Dom Pedro: The Struggle for Liberty in Brazil and Portugal, 1798-1834.'' Duke University Press, 1986, p. 191.</ref> Sügisel alustas ta tagasiteed Austriast Portugali.
{{pooleli}}
58. rida ⟶ 64. rida:
<!--
▲[[File:Miguel I de Portugal - Queluz.jpg|thumb|right|200px|Miguel I around age 22, 1824.]]
On the trip back to Lisbon he stopped in England, arriving on December 30, 1827. He was met by the [[William IV of the United Kingdom|Duke of Clarence]], the Admiral of the English Navy, and by other upper members of the English Court who had gathered at the dock to meet him. [[Arthur Wellesley, 1st Duke of Wellington]], then leading an unpopular [[Tory Government 1828–1830|Tory government]], hoped that they could mold Miguel into accepting the constitutional framework that Peter IV had devised, and used this visit to facilitate the transition.<ref name="David Birmingham 2008, p.117">David Birmingham (2008), p.117</ref> After lunching at the Hospital Governor's home, he traveled to London with his entourage in regal carriages and, escorted by cavalry officers, to the [[Palace of Westminster]] where he was met by a throng of people. While in London he stayed at the palace of [[Lord Dudley]], on Arlington Street where he entertained his new friends; he was received by the ministers, ambassadors and municipal officials of King [[George IV]], and was generally feted by English nobility, attending concerts and pheasant hunts, and visiting public works (such as the [[Tamisa]] tunnel which was then under construction and, ironically, collapsed after his visit). On New Year's Eve he visited the King at [[Windsor Castle]] and was honored with a magnificent banquet. Later at Rutland House, Miguel received members of the Portuguese diaspora living in England, who presented him with a commemorative medallion. Throughout his visit he was generally well received.
| |||