Kurkse suurõnnetus: erinevus redaktsioonide vahel

11. septembril 1997 andis Balti rahuvalvepataljoni luurerühma ülem [[Jaanus Karm]] õppuse "Vilets elu" raames 22-liikmelisele luurerühmale käsu ületada täisvarustuses veetakistus mööda madalikku [[Suur-Pakri]] lõunatipust mandrile [[Kurkse sadam]]a poole. Varsti avastasid mehed, et jalad ei ulatu põhja. Paanikat ei tekkinud, sest teati, et ujuda tuleb paarsada meetrit, seejärel pidi madalik jälle jalge all olema. Maad jalge alla aga ei saaduki. Mehed sidusid seljakotid kokku parveks ja jäid merre hulpima. Varsti, hakkasid mehed üksteise järel surema. Kuna merevesi oli külm, tekkis hüpotermia oht ja selleks, et keegi magama ei jääks, tuli üksteist pidevalt togida.<ref>[http://paber.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=9822 "See oli nagu halb unenägu"] Maaleht, 6. september 2007</ref> Lõpuks kuulsid meeste röökimist sadamakapten Heino Kreintal ja sadamakapteni abi Hannes Kuusemäe, kes, kui taipasid, et kisa tuleb merelt, läksid oma paadiga merele ja võtsid viis meest paati ja vedasid veel kolm köiega paadi järel kaldale. Hiljem rääkisid mehed, et paat oli ülerahvastatud ja kolme meest ei saanudki muud moodi transportida. Ülejäänud 14 mehe surnukehad toodi merest välja päästjate poolt. Rühma juhtinud Jaanus Karm mõisteti 4,5 aastaks vangi.