Viktor Kingissepp: erinevus redaktsioonide vahel

Sakslaste Eestisse saabumise järel veebruaris [[1918]] läks ta tagasi Venemaale, kus osales [[Ülevenemaaline Erakorraline Nõukogude Kongress|Ülevenemaalisel Erakorralisel Nõukogude Kongressil]] Eesti delegaadina. Seal valiti ta Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks.Ta oli juunist augustini selle juures asuva [[Revolutsiooniline Tribunal|Revolutsioonilise Tribunali]] juurdlusosakonnas ja augustist novembrini [[Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon|Ülevenemaalises Erakorralises Komisjonis]], kus ta oli [[Tšekaa]] asutaja ja juhataja [[Feliks Dzeržinski]] lähedane kaastööline.[[Pilt:Viktor_Kingissepp.jpg|thumb|200px|Viktor Kingissepp]] Viis läbi [[Vladimir Lenin]]ile sooritatud atentaadi uurimist,kuulas üle atendaadi sooritajat [[Fanny Kaplan]]it.

"''Kas annate ausõna'',?" nõudis Linkhorst. Selle saanud, teatas mees ülekuulajale, et Kingissepp varjab ennast Karu tänaval kommunistidele [[Salomonie Tellmann|Salomonia]] ja [[Juliane TellmannileTellmann]]ile kuuluvas korteris.

Tallinna komandant kutsus kohe välja Kaitsepolitsei ametnikud ning andis samas ka 40 sõdurile ja ohvitserile käsu Kingissepa varjupaik sisse piirata. Kingissepa salakorterit rünnati [[3. mailmai]]l kell 1 öösel. Toimunust koostati hiljem kaks suisa vasturääkivat raportit, sõjaväelaste ja kaitsepolitseinike oma. Neist esimese järgi tungisid ohvitserid majja ühes Kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmiga, “kes ainus julge kaitsepolitseinik oli”. Kingissepa tuppa viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ja tormas koos kahe ohvitseri ja Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja veltveebel Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Kingissepa tabamine läks seetõttu kergesti ja ilma ohvriteta.

Kaitsepolitseinik Palmi versioon oli aga hoopis teistsugune. Palmi sõnul ei leidnud läbiotsijad alul midagi ning siis hakkas ta seinu kompama. "''Ühest kohast tapeediga kaetud seina kõvemini surudes sain aru, et see järele andis ja selle kohal arvatavasti salauks oli. Sellepeale võtsin revolvri taskust välja ja jalaga lõin vastu seda kohta, mispeale ka seal kohal uks avanes ja selle ukse taga seisis aluspesu väel inimene, kellel revolver laskevalmis käes oli. Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teise käega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa''," kirjeldas Palm kinnivõtmist.

Läbiotsimisel leiti Kingissepa elukohast ja selle lähedusest kolm kirjutusmasinat, kaks telefoni, [[propagandakirjanduspropaganda]]tkirjandust, [[lendleht]]i, [[Maksim (kuulipilduja)|kuulipilduja Maksim]], dünamiiti jpm.

Palm võttis seejärel oma käsutusse Tallinna komandandi auto ning sõitis sellega Kaitsepolitseisse. Komandant palus masina kohe tagasi saata, kuid Kapo tegi seda alles paari tunni pärast. Sellega nulliti ära komandandi kavatsus minna puistama teiste kommunistide salakortereid, mis Linkhorsti käest oli teada saadud. Kui lõpuks [[Jaan Anvelti]] varjupaika tungiti, oli mees juba ära põgeneda jõudnud. "''Oli näha, et seal ühes voodis keegi maganud oli''," sesiab raportis kirjas.

Kes ikkagi vahistas Kingissepa ja kuidas see täpselt toimus, jääbki mõistatuseks. Nagu seegi, miks Kingissepp ei lahkunud salakorterist pärast Linkhorsti arreteerimist. [[Juliane Tellmann]]iTellmanni mälestuste järgi olnud Kingissepp kaljukindel, et Linkhorst ülekuulamisel midagi ei räägi. Ent vaevalt mees nii naiivne oli. Miks muidu kehtis kokkulepe ülekuulamisel 24 tundi vastu pidada, jätmaks mõttekaaslastele põgenemisvõimaluse. Seda Linkhorst ka tegi, vaikides rohkem kui ööpäeva.

* V.Kingissepp. "Kellele iseseisvus, kellele ike". ([[1918]]) Tallinn,1988 [[1988]]

Maio Vaniko. [http://luup.postimees.ee/luup/97/09/ajalugu1.htm "V.Kingissepp-võitja,või märter"] // Luup Nr.9. [[1997]]