Absolutism: erinevus redaktsioonide vahel

Praktikas võib absolutismi põhimõtteliselt märgata juba isegi [[Vana-Egiptus]]es, kus jumal-kuningale (Euroopas peamiselt tuntud [[vaarao]]na) kuulus ametlikult kogu maa ja kogu võimutäius terve maailma üle. Ka mitmed hilisemad valitsejad kuulutasid end jumalikeks ja põhjendasid nii oma absoluutset võimutäiust. Üks viimaseid neist oli [[Vana-Rooma keiser|Rooma keiser]] [[Diocletianus]]. Peaaegu absoluutset võimu omas ka [[Bütsants]]i (Ida-Rooma riigi) keiser, kuid tema oli kõrgeim ilmalik ja vaimulik maapealne isand ning mitte jumal. [[Idamaad]]es (nagu ka Kesk- ja Lõuna-[[Ameerika]] riikides) kuulus valitsejale traditsiooniliselt samuti väga suur võim. Need traditsioonid võttis üle [[Türgi sultan]], mistõttu [[Osmanite riik]] oli väga suures sõltuvuses teda valitseva valitseja isikust ning käis sobivate sultanite puudumisel 17. ja 18. sajandil kiiresti alla. Kuid ühtegi neist valitsusvormidest ei nimetata tavaliselt absoluutseks monarhiaks, kuna see termin seoti üsna ammu uusaegses Euroopas tekkinud absolutismiga, mis erinevalt varasematest oli teoreetiliselt (ratsionaalsele [[filosoofia]]le tuginedes) põhjendatud.