Wildfelli härrastemaja rentnik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
95. rida:
Möödub peaaegu aasta, mille jooksul Gilbert Heleniga kordagi ei kohtu ega isegi ei kirjuta. Ainus asi, mida ta tegi, oli kuue kuu möödudes paljastada tõde proua Huntingdonist (arvatavast proua Grahamist) naabruskonnale. Helen ongi piirkonnast lahkunud, kuid mitte uude varjupaika, vaid tagasi oma mehe juurde, kes on haige. Kõik olid ta mehe maha jätnud, kaasa arvatud osa teenijaid, tema uus ja endised armukesed. Kuigi härra Huntingdon hakkab oma naist taas vaimselt piinama ning kurnab ta oma haiguse jooksul täielikult ära, jääb Helen temaga surmani, üritades teda ka tema viimastel elu hetkedel panna Jumalalt lunastust paluma. Härra Huntingdon oli juba hakanud paranemagi, ent asunud siis taas ohtralt alkoholi tarvitama, ning haigus oli pöördumatult ägenenud. Viimastel tundidel oli härra Huntingdon vaatamata oma suurele surmahirmule siiski leebunud. Pärast härra Huntingdoni surma läheb Helen Staningley'sse oma tädile külla, kus teda tabab uus hoop: Heleni tädimees sureb. Järgmisena veedab ta natukene aega mere ääres kuurortlinnas koos oma sõprade ja tädiga ning pöördub siis tagasi Staningley'sse.
 
Kõigest sellest saab Gilbert Markham teada härra Lawrence'i käest, kellega nad pärast Heleni mineviku päevavalgusele tulekut headeks sõpradeks saavad ning kes lubab Gilbertil isegi Heleni kirju lugeda. Gilberti suureks pettumuseks ei sisalda need aga ainsatki vihjet temast – näib, nagu oleks Helen ta unustanud, kuigi põhjus, miks naine keeldus Gilbertile andumast, on härra Huntingdoni surmaga kadunud.
 
Ühel külmal detsembriõhtul kui Gilbert külastab pastoraati, kohtub ta seal Eliza Millwardiga, kes räägib talle, et Helen abiellub taas, ja seda härra Walter Hargrave'iga, ning et härra Lawrence on läinud nende pulma. Gilbert ei usu seda, pidades öeldut Eliza julmaks valejutuks ja arvab, et tüdruk naerab tema üle. Sellegipoolest soovib Gilbert uurida, milles asi. Ta tõttab Woodfordi, härra Lawrence'i mõisa, aga leiab selle tühja olevat. Teener vastab härra Markhami pärimistele, et härra Lawrence sõitis Grassdale'i.
 
Järgmise päeva hommikul sõidab Gilbert kohe lähedal asuvasse Grassdale'i härra Lawrence'ile järele, et püüda Heleni abiellumist härra Hargrave'iga takistada. Õnnetuseks sadas öösel maha paks lumi, mille tõttu tõllaliiklus venib ning Gilbert jõuab kohale alles siis, kui pruut ja peigmees kirikust väljuvad. Härra Markhami avastab oma õnneks, et tegemist ei ole proua Huntingdoniga, vaid palju noorema naisega, ja et peigmees on härra Lawrence ise. Naine on aga Milicenti ja Walteri noorem õde Esther.
 
Uutest lootustest kihutatuna sõidab Gilbert Grassdale'i [[mõis]]asse. Tee peal saab ta kutsarilt teada, missugune oli härra Huntingdoni testament ning et mees jättis kõik väikesele Arthurile. Helen oli määratud häärberi hooldajaks kuni poisi täisealiseks saamiseni. Grassdale'i jõudes öeldakse Gilbretile, et Helenit seal ei ole, vaid ta veedab nüüd enamuse oma ajast Staningleys tädi juures.
105. rida:
Vabanenud hirmust tema ja Heleni varanduslikult ebavõrdse abielu ees, läheb Gilbert Staningleysse. Olnud jõudnud postitõllas juba Staningley mõisa maadele, kuuleb ta kaassõitjate käest tema jaoks kohutavat tõde: Heleni tädimees härra Maxwell jättis surres kogu oma mõisa talle. Proua Huntingdon on taas väga rikas ja hoopis kõrgemast ühiskonnaklassist naine. Nende abielu oleks ennekuulmatu.
 
Postitõllast Staningley väravate ees maha astunud, ei suuda Gilbert mõisale läneneda ja hakkab kõhklema. Otsustab ära minna. Hetke pärast ilmub nurga tagant härrasmehelik tõld, kus sees väike Arthur härra Markhami ära tunneb. Helen kutsub ta majja sisse. Nad lepivad ära ning Gilbert saab Helenilt lõpuks selle roosi, mida proua Huntingdon talle WildfellWildfelli Hallishärrastemajas keelas.
 
Gilbert Markham ja Helen Huntingdon abielluvad järgmise aasta augustis ja asuvad Staningley'sse elama.