|
Umbes samal ajal tutvub Helen ühe meeldiva välimusega noormehega, härra Arthur Huntingdoniga, kes temale omakorda lähenemiskatseid ja meelitusi hakkab tegema ning kelle abieluettepaneku Helen tädi vastupanule ja korrale kutsumisele vaatamata vastu võtab. Helen usub siiralt, et kuigi härra Huntingdon ei ole loomult just kõige parem mees, suudab ta teda muuta, tema metsikust hoole ja armastusega tasandada.
Kahjuks pettub Helen oma mehes juba esimeste abielunädalate jooksul. Ta ei kahetse veel oma sammu, kuid soovib, et oleks härra Huntingdoni enne abielu paremini tundma õppinud, sest mees osutub väga isekaks. Kõigepealt veedavad nad oma mesinädalad mandri-Euroopas liig kiirustades nii, et Helen saab väga vähe näha; järgmisena muutub Arthur Jumala peale kadedaks, sest tema naine peab oma suhet Jumalaga olulisemaks suhtest omaenda abikaasaga.
Aastate möödudes pöördub abikaasade läbikäimine ainult halvemuse poole. Arthur jätkab oma abielueelset metsikut ning elupõletavat eluviisi, seda vaatamata oma naise pahameelele, kelle ta aina pikemateks perioodideks üksi koju jätab, et sõpradega Londonis ja mujal lõbutseda, pidamata seejuures kinni oma lubadustest. Samuti suurenevad järk-järgult alkoholikogused, mida Arthur tarbib.
Aasta pärast nende abielu sünnib Helenil poeg, kellele tapannakse nimi tema isa järgi nime panebjärgi. Härra Huntingdon jääb aga esialgu oma poja suhtes külmaks, peab teda algul igavaks, ent veel ühe aasta möödudes hakkabasub teda ära hellitama, õpetades teda hiljem endasuguseks ropu suuga joodikuks.
Umbes samal ajal sokutab Arthur oma naise parima sõbrasõbratari Milicent Hargrave'i ühele oma joomakaaslasele, härra Hattersley'le mehele, saates niiviisi ka tema kohutavasse abielusse, ilma et Helen olnuks võimline seda takistama, sest Milicenti ema, proua Hargrave'il oli kinnisideeks panna oma tütred mehele mõne jõuka pere vanimatele poegadele, vaatamata sellele, kas see ka tüdrukutele meelepärane on.
Helen Huntingdoni kolmandal abieluaastal kaob Heleni ja Arthuri vahel igasugune armastus ja usaldus, sest ühel õhtul tunnistab Helen põõsastikus olles, kuidas tema mees teda teise naisega petab. Heleni viha ja pettumust suurendab veelgi fakt, et tegemist on proualeedi GrimsbyLowborough'ga, naisega, kes oli abiellunud vaid raha pärast „hea mehega“ ning keda Helen oli alati vihanud. HärraLord GrimsbyLowborough aga armastab oma naist tõeliselt. Ta on Arthuri vana sõber, kuid on joomise ja märatsemise maha jätnud, olles selle pärast nüüd meesteseltskonna naerualune.
Järgnevad aastad elab abielupaar ühesoma majashäärberis nagu täielikud võõrad. Helen on vaid tasuta majapidajanna. Ometigi ei anna Arthur Huntingdon lahutust. Heleni olukord on seda hullem, et Milicenti vend Walter, teadeskes teab väga hästi Heleni olukorda, proovib Helenit oma armukeseks saama ärgitada. Arthur oli avalikult selleks kõigile meestele loa andnud.
Heleni päevad mööduvad oodates aega, mil Arthur taas kodunt lahkub, et siis proovida nende väikest poega isa halvast mõjust võõrutada, aga kahjuks vaid selleks et isa tagasi tulles kogu ema töö jälle kustutaks. Härra Huntingdon läheb oma vihas Heleni vastu isegi nii kaugele, et ütleb poisile, et tema ema on kuri ning peaks põrgu käima.
Oma viiendal abieluaastal teeb Helen otsuse Grassdale'i Manoristhäärberist koos oma pojaga põgeneda, sest poiss oli hakanud vanduma nagu härra Hattersley, ja veini trimpama nagu härra Huntingdon ning iga kord, kui Helen proovis poega keelata sedahalvasti tegemastkäitumast, ema kuradile saatma.
Ta müüb maha oma juveelid ja hakkab pilte maalima, et neid salaja vahendaja kaudu müüa ja niiviisi äraminekuks piisavalt raha äraminemiseks teenida. Põgenemise plaanidestPõgenemisplaanidest ei räägi ta mitte kellegilekellelegi peale oma ustava teenija Racheli, kes on teda teeninud lapsepõlvest saadik.
Õnnetuseks ei lähe see plaan läbi. 9. jaanuaril [[1827]] saab härra Huntingdon plaanist teada, kui Helen oli just päevikusse sissekannet tegemas. Ta ei olnud purupurjus, nagu naine arvas, vaid oli salaja Heleni selja taga seistes päevikust põgenemiskavatsustest lugenud Ta nõuab naiselt välja tema sahtlite võtmed, põletab maalidpoolelioleva maali, hävitab tema kunstitarbed ja võtab talt ära tema kogutud ja päritud raha, seades ta kindla aastaseigakuise rahasumma peale, millega ta peab läbi ajama. Heleni põgenemisplaanid on nurjatud.
Kuid Helen ei anna veel alla. Ajal, mil härra Huningdon jälle Londonisse lõbutsema läheb, õpetab Helen oksekivi abil väikese Arthuri alkoholi jälestama ning lepib oma venna Frederick Lawrence'iga kokku, et peaks tema olukord hullemaks minema, laseb vend endale kuuluva ja üksikus kohas asuva nende emamõlema neiupõlvekodu,lapsepõlvekodu – WildfellWildfelli Hallihärrastemaja paar tuba Heleni saabumise jaoks korda sedaseada, seejuuresolles küsimatavenna ühtegikülaskäigul küsimustGrassdale'i võiandnud proovimatavennale tedaülevaate oma abikaasanurjunud abielust ning avaldanud kartust poja kasvatuse pärast niisuguse eestisa põgenemastkäe takistadaall.
11. oktoobril 1827 lahkub Helen varjunimega Graham, mis oli tema ema neiupõlvenimi, Grassdale'i Manoristhäärberist ja sõidab hommikul salaja koos väikese Arthuri ja Racheliga WildfellWildfelli Hallihärrastemajja. Härra Huntingdon tulioli tulnud Londonist tagasi teatega, et Helen ei kõlba enam Arthuri õpetajaks ja, et ta olion palganud talle guvernandikoduõpetaja. Kui aga guvernantkoduõpetaja preili Myers nädala pärast saabus, oliolid HelenileHelenit kohe selgehaaranud kahtlused. Kui teenija Rachel oli avastanud, et see naine ei ole midagi muud kui härra Huntingdoni uus armuke, kes perenaise põgenedesoli temaHelenil kohamõõt täis võtabsaanud.
Gilbert Markhami kätte antud päevik lõpeb 3. novembril algusega tema enese kirjeldusestpisut pilkliku kirjeldusega. Ülejäänud viimased lehed rebis Helen välja.
Jätkub Gilberti jutustus minategelasena.
Pärast päeviku läbi lugemistläbilugemist viib Gilbert päeviku nagu lubatud Helenile tagasi ning Helen palub Gilbertilt, et nad enam mitte kunagi ei kohtuks, ja lubab tal endaga ühendust võtta alles kuue kuu pärast, sest ta oli teinud otsuse piirkonnast põgeneda ning oli kindel, et Gilbert ta selle aja jooksul Gilbert ta unustab. Nii kaua saabkuuleb härra Markham Helenist informatsiooni härra Lawrence'ilti kaudu.
Möödub peaaegu aasta, mille jooksul Gilbert Heleniga kordagi ei kohtu ega isegi ei kirjuta. Ainus asi, mida ta tegi, oli kuue kuu möödudes paljastada tõde proua Huntingdonist naabruskonnale.(arvatavast Naguproua lubatudGrahamist) lahkubnaabruskonnale. Helen ongi piirkonnast lahkunud, kuid mitte uude varjupaika, vaid tagasi oma mehe juurde, kes on suremashaige. Kõik olid ta maha jätnud, kaasa arvatud teenijad ja, tema uus armukeja endised armukesed. Kuigi härra Huntingdon hakkab oma naist taas vaimselt piinama ning kurnab ta oma haiguse jooksul täielikult ära, jääb Helen temaga surmani, üritades teda ka tema viimastel momentidelelu hetkedel panna Jumalalt lunastust paluma. Härra Huntingdon oli juba hakanud paranemagi, ent asunud siis taas ohtralt alkoholi tarvitama, ning haigus oli pöördumatult ägenenud. Pärast härra Huntingdoni surma läheb Helen Staningley'sse oma tädile külla, sestkus teda tabab uus hoop.: Heleni onutädimees sureb. Järgmisena veedab ta natukene aega mere ääres kuurortlinnas koos oma sõprade ja tädiga ning siis pöördub siis tagasi Staningley'sse.
Kõigest sellest saab Gilbert Markham teada härra Lawrence'i käest, kellega nad pärast Heleni mineviku päevavalgusele tulekut headeks sõpradeks saavad, ning kes lubab Gilbertil isegi Heleni kirju lugeda. Gilberti suureks pettumuseks ei sisalda need aga ainsatki vihjet temast – näib, nagu oleks Helen ta unustanud, kuigi põhjus, miks naine keeldus Gilbertile andumast on härra Huntingdoni surmaga kadunud.
Ühel külmal detsembriõhtul kui Gilbert külastab pastoraati, kohtub ta seal Eliza Millwardiga, kes räägib talle, et Helen abiellub taas, ja seda härra Walter Hargrave'iga, ning et härra Lawrence on läinud nende pulma. Gilbert ei usu seda, pidades öeldut Eliza julmaks kuulujutuksvalejutuks ja arvab, et tüdruk naerab tema üle. Sellegi poolestSellegipoolest soovib Gilbert vastupidistuurida, milles tõestadaasi. Ta tõttab Woodfordi, härra Lawrence'i mõisa, aga leiab selle tühitühja olevat. Teener vastab härra Markhami pärimistele, et härra Lawrence sõitis Grassdale'i.
Järgmise päeva hommikul sõidab Gilbert kohe Grassdale'i härra Lawrence'ile järgijärele, et püüda Heleni abieluabiellumist härra Hargrave'iga takistada. Õnnetuseks sadas öösel maha paks lumi, mille tõttu tõllaliiklus venib ning Gilbert jõuab kohale alles siis, kui pruut ja peigmees kirikust väljuvad. Härra Markhami õnneks avastab taoma õnneks, et tegemist ei ole proua Huntingdoniga, vaid palju noorema naisega, ja et peigmees on härra Lawrence ise. Naine on aga Milicenti ja Walteri noorem õde Esther.
Uutest lootustest kihutatuna sõidab Gilbert Grassdale'i [[mõis]]asse. Tee peal saab ta kutsarilt teada, missugune oli härra Huntingdoni testament ning seda, et mees jättis kõik väikesele Arthurile. Helen jäioli määratud majahäärberi hooldajaks kuni poisi täisealiseks saamiseni. Grassdale'i jõudes öeldakse Gilbretile, et HelenHelenit seal ei ole seal, vaid ta veedab nüüd enamuse oma ajast Staningleys tädi juures.
Vabanenud hirmust tema ja Heleni varanduslikult ebavõrdse abielu ees, läheb Gilbert Staningleysse. Olnud juba jõudnud postitõllas juba Staningley mõisa maadele, kuuleb ta kaassõitjate käest tema jaoks kohutavat tõde: Heleni onutädimees härra Maxwell jättis surres kogu mõisa pärast oma surmamõisa talle. Proua Huntingdon on taas väga rikas ja hoopis teisestkõrgemast ühiskonnaklassist naine. Nende abielu oleks ennekuulmatu.
TõllastPostitõllast Staningley väravate ees maha astunud, ei suuda Gilbert sisenedamõisale läneneda ja hakkab kõhklema. Hetke pärast ilmub nurga tagant härrasmehehärrasmehelik tõld, kus sees väike Arthur härra Markhami ära tunneb. Helen kutsub ta majja sisse. Nad lepivad ära ning Gilbert saab Helenilt lõpuks selle roosi, mida proua Huntingdon talle Wildfell Hallis keelas.
Gilbert Markham ja Helen Huntingdon abielluvad järgmise aasta augustis ja asuvad Staningley'sse elama.
|
