Wildfelli härrastemaja rentnik: erinevus redaktsioonide vahel

"'''Wildfelli härrastemaja rentnik'''" (''The Tenant of Wildfell Hall'') on inglise kirjaniku [[Anne Brontë]] [[1848]]. aastal avaldatud teine ja ühtlasi viimane romaan [[kiriromaan]]. Raamat on kirjutatud Gilbert Markhamilt õemehele härra Jack Halfordile saadetud kirjade vormis, jutustades loo, kuidas Gilbert oma naisega kohtus. Jutustuses on oluline osa Gilberti naise Heleni päevikul - romaanis on sealt ka päevikustiilis väljavõtted.

Gilberti esimene kohtumine proua Grahamiga toimub järgmisel teisipäeval, kui ta satub oma jalutuskäigul Wildfelli härrastemaja juurde ning otsustab aeda piiluda. Seal silmab ta esmalt väikest poissi, kes üle aiamüüri Gilbertile sülle kukub, ja siis kohtub õnnetuseks ka närvitseva ja vihase emaga. Proua Graham suhtub härra Markhami ülimalt külmalt ning rangelt.

Umbes samal ajal hakkavad naabruskonnas levima kuuldused, mille arvatavasti Eliza Millward või Jane Wilson oliolid algatanud, et proua Grahami poja isa on härra Lawrence - samuti naabruses elav poissmees, kellega Gilbertil olid siiani olnud sõbralikud suhted. Kui kuulujutud ka Gilberti kõrvu jõuavad, arvab ka tema esialgu märkavat Arthuri ja härra Lawrence'i vahel sarnasust, ent lähemalt vaagides leiab, et nad ei ole seda. Külajuttudest šokeerituna ei usu ta neid, sest proua Graham ei näita välja mingit erilist poolehoidu viimase suhtes. Härra Lawrence hoiab samas ilmselgelt naist väga ja on temast kõneldes sama salalik, kui proua Graham ise, mille tõttu meestevaheline endine sõprus kahanema hakkab. Härra Markham läheb isegi nii kaugele, et nimetab härra Lawrence'i silmakirjateenriks.

Nädal pärast seda juhtumit läheb Gilbert taas proua Helen Grahamile külla - seda pärast luhtunud katseid teda „kogemata“ põldudel jalutamas või maailmasmaalimas kohata. Nad jalutavad koos aias ja räägivad, kuni peatuvad ühe roosipuu juures, mille Gilbert talle paari nädala eest Rose'i nimel oli toonud. Naine murrab ühe õie ja palub Gilbertil selle Rose'ile anda ning; tema küsimuse peale, kas ta seda ise endale hoidavõtta ei või, vastab proua, et temale on mõeldud teine. Kui proua Graham roosi Gilbertile ulatab, ei võta tatoo mitte ainult roosi, vaid ka seda hoidva käe, mida ei tõmmatatõmmatagi kohe vabaks. Härra Markham arvab, et tema võidutund on saabunud. Järsku on naise näost lugeda sisemist pingelist võitlust ning käsi tõmmatakse kohe noorhärra haardest vabaks. Proua Graham astub isegi paar sammu tagasi enne teatamist, et nii ei saa, seades tingimuseks, et Gilbert võib teda võtta vaid emaliku või õeliku sõbrana, ega mitte kunagi millegi rohkemana.

Kolme nädala pärast näeb Gilbert Heleni aias midagi, mida ta ei oleks kunagi tohtinud näha: härra Lawrence'it ja HelenHelenit koos jalutuskäigul, mehe käsi ümber viimase taljepiha, Heleni käsi Frederick Lawrence'i õlal, pidamas avameelset dialoogi.

Järgmine päev leiab aset vägivaldne kokkupõrge. Gilbert ründab härra Lawrence'i, lüües teda piitsaga nii, et ta hobuse seljast kukub ja enam tõusta ei jõua. VihasenaVihase ja solvatuna jätab Gilbert ta sinna, kuhu ta kukkus, märjale maapinnale vihma kätte, ise aga ratsutab edasiminema.

Härra Lawrence ei saa suuri vigastusi, kuid jääb raske külmetuse tõttu ikkagi pikaks ajaks voodisse. Sellest, et ta kukkus oma ponilt Gilberti löögi tõttu, mitte omaenda kohmakusest, ei räägi ta mitte kellegilekellelegi, ning meeste kaklus jääb nende omavaheliseks saladuseks.

Paar päeva hiljem läheb Gilbert WildfellWildfelli Hallihärrastemajja, et kuulda Heleni selgitust ja õigustust sellele, mis ta pealt nägi, aga saabHelen endapakub valdusessetalle hoopis naiseoma päevikupäevikut, kust Helenta eelnevalt lõpust mõnedmõne lehedlehe välja rebib. Enne Gilbertil tagasi koduteele lubamistläkitamist palub Helen tal sellepäeviku kohe pärast läbi lugemistläbilugemist tagasi tuua, ning et ta selle sisust mitte kellegilekellelegi ei räägiks.

Umbes samal ajal tutvub Helen ühe meeldiva välimusega noormehega, härra Arthur Huntingdoniga, kes temale omakorda lähenemiskatseid ja meelitusi hakkab tegema ning, kelle abieluettepaneku Helen tädi vastupanule ja korrale kutsumisele vaatamata vastu võtab. Helen usub siiralt, et kuigi härra Huntingdon ei ole „healoomult just kõige parem mees“mees, suudab ta teda muuta, tema metsikust hoole ja armastusega tasandada.

Kahjuks pettub Helen oma mehes juba esimeste abielunädalate jooksul. Ta ei kahetse veel oma sammu, kuid soovib, et oleks härra Huntingdoni enne abielu paremini tundma õppinud, kui ta seda tegi, sest mees osutub väga isekaks. Kõige pealtKõigepealt veedavad nad oma mesinädalad mandri-Euroopas liig kiirustades, nii, et Helen saab väga vähe näha; järgmisena muutub Arthur Jumala peale kadedaks, sest tema naine panebpeab oma suhtesuhet Jumalaga ettepoole omaolulisemaks suhtegasuhtest oma abikaasaga.

Aastate möödudes pöörduvadpöördub abikaasade suhtedläbikäimine ainult halvemuse poole. Arthur jätkab oma abielueelset metsikut ning elupõletavat eluviisi, seda vaatamata oma naise pahameelele, kelle ta aina pikemateks perioodideks üksi koju jätab, et sõpradega lõbutsedaLondonis ningja omamujal lubadustestlõbutseda, pidamata seejuures kinni eioma pealubadustest. Samuti suurenevad järk -järgult alkoholikogused, mismida Arthur tarbib.

Aasta pärast nende abielu sünnib Helenil poeg, kellele ta tema isa järgi nime paneb. Härra Huntingdon jääb aga oma poja suhtes külmaks, peab teda algul igavaks, ningent veel ühe aasta möödudes hakkab teda ära hellitama, allesõpetades veel ühe aasta möödudes;teda hiljem endasuguseks ropu suuga joodikuks õpetama.

Umbes samal ajal sokutab Arthur oma naise parima sõbra Milicent Hargrave'i ühele oma joomakaaslasele, härra Hattersley'le mehele, niiviisi saates niiviisi ka tema kohutavasse abielusse, ilma et Helen oleks olnudolnuks võimline seda takistama, sest proua Hargrave'il oli kinnisideeks panna oma tütred mehele esimestelemõne jõuka pere vanimatele poegadele, sedavaatamata olenematasellele, kas see ka tüdrukutele see meelepärane olion.

Helen Huntingdoni kolmandal abieluaastal kaob Heleni ja Arthuri vahel igasugune armastus ja usaldus, kuisest ühel õhtul tunnistab Helen põõsastikus jalutadesolles, kuidas tema mees teda teise naisega petab. Heleni viha ja pettumusepettumust muudabsuurendab veelgi suuremaks fakt, et tegemist on proua Grimsby'ga, naisega, kes oli abiellunud vaid raha pärast „hea mehega“ ning keda Helen oli alati vihanud. Härra Grimsby aga armastab oma naist tõeliselt. Ta on Arthuri vana sõber, kuid on joomise ja märatsemise maha jätnud, olles selle pärast nüüd meesteseltskonna naerualune.