Wildfelli härrastemaja rentnik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Legobot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 35 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
Resümee puudub
1. rida:
{{ToimetaAeg|kuu=juuli|aasta=2008}}{{vikinda}}
{{Raamatu info
| nimi = WildfellWildfelli Hallihärrastemaja rentnik
| orig_tiitel = The Tenant of Wildfell Hall
| tõlge =
17. rida:
| isbn =
}}
"'''WildfellWildfelli Hallihärrastemaja rentnik'''" (''The Tenant of Wildfell Hall'') on inglise kirjaniku [[Anne Brontë]] [[1848]]. aastal avaldatud teine ja ühtlasi viimane [[kiriromaan]]. Raamat on kirjutatud Gilbert Markhamilt õemehele härra Jack Halfordile saadetud kirjakirjade vormis, jutustades loo, kuidas Gilbert oma naisega kohtus. Jutustuses on oluline osa Gilberti naise Heleni päevikul - romaanis on sealt ka päevikustiilis väljavõteväljavõtted.
 
==Romaani iseloomustus==
Anne Brontë romaani "WildfellWildfelli Hallihärrastemaja rentnik" iseloomustatakse julge ja realistlikuna. See avas ühiskonna silmad abielunaise olukorra suhtes [[Victoria (Suurbritannia)|viktoriaanlikul]] [[Inglismaa]]l. Abielludes liideti naise varad mehe omadega, nii et naisel kadus oma vara. Lahutust sai paludanõuda vaid mees ning kui see toimusleidis aset, jäid lapsed isale, mitte emale. Naise töölkäimist või töötamist väljaspool majapidamist peeti aga meest solvavaks, kuna see annab mõista, et tamees ei suuda iseseisvalt oma peret ülal pidada; seetõttu võis naine töötada vaid abikaasa nõusolekul.
 
==Sisukokkuvõte==
Teos algab Gilbert Markhami kirjaga Jack Halfordile, milles Gilbert meenutab Jackile, et nende viimasel kohtumisel rääkis mees talle detailseltüksikasjaliselt oma elust ning ootas ka Gilbertilt samasugust avatust. Tol hetkel ei suutnud Gilbert härra Halfordile samaga vastata, tuues vabanduseks, et tal ei ole midagi rääkida. Härra Halford keeras jutu kohe millelegi muule, kuid seda selge kurbuse ja pettumisega, ning Gilbert meenutab, et ka mehe kirjad onmuutusid pärast seda külmemaks muutunud.
 
Nüüd on aga aeg oma viga parandada. Gilbert otsustab Jack Halfordile kirja teel rääkida talle ühest tema elu väga olulisest sündmusest:.
 
Lugu algab [[1827]]. aasta sügisel.
 
Gilbert Markham on noor 24-aastane24aastane härrasmehest farmer ning oma 4-liikmeliseneljaliikmelise pere ainus toitja, kunasest pereisa on surnud. Ühel oktoobriõhtul koju saabudes kuuleb Gilbert oma õelt, pere pesamunalt uudiseid, et naabruskonnas asuva vana laguneva WildfellWildfelli Hallihärrastemaja mõned toad on väljaendale üürinud noor lesknaine proua Graham, kellele järgmine päev ema ja õde kajärgmisel päeval kohe ka külla lähevad, et teda naabruskonnaskui naabrit tervitada ja natukene rohkem tema kohta välja nuhkida. Kahjuks tulevad nad tagasi sama suures teadmatuses nagu nad sinna läksid, sest proua Graham osutus väga salalikuks oma mineviku kohtasuhtes.
 
Härra Markham näeb uustulnukat isiklikult alles järgmisel pühapäeval kirikus. Proua Graham on Gilbertist paar aastat vanem pikk mustade juuste ja kahvatu jumega leedi, kuid kelle nägu on justkui väsinud ja kurb; faktid,ta mishämmastab esmapilgulesimesest Gilbertipilgust päris ära ehmatavadGilbertit, sest ta erineb nii väga mehe praegusest armastusest, vikaari noorimast tütrest Eliza Millwardist.
 
Gilberti esimene tõeline kohtumine proua Grahamiga toimub järgmisel teisipäeval, kui ta satub oma jalutuskäigul WildfellWildfelli Hallihärrastemaja juurde, ning otsustab aeda piiluda. Seal silmab ta esmalt väikest poissi, kes üle aiamüüri Gilbertile sülle kukub ja siis, kohtub õnnetuseks, kohtub ka närvitseva ja vihase emaga. Proua Graham suhtub härra Markhami ülimalt külmalt ning rangelt.
 
Möödub natukenemõni aegaaeg, mille jooksul Gilbert mitte ainult ei kogu uusi teadmisi proua Grahamist, vaid ka mille jooksul tema arvamus naisest veel enam halveneb. Ta saab teada, et proua Graham ei lase oma pojal veini juua, on õpetanud lapse antudseda jooki isegi vihkama, ning seda, et naine teenib raha kunstnikuna.
 
Selle aja jooksul kiindub Gilbert kajätkuvalt Elizasse veelgi enam, kuid saab teada, et tema ema abielu selle tüdrukuga mitte mingil juhul ei lubaks.
 
Veel nelja kuu möödudes härra Markhami ja proua Grahami suhted paranevad ning neist saavad head sõbrad. Gilbert leiab naise targa ja meeldiva jutukaaslase olevat ning väikese Arthuri, keda ema endast kunagi väga kaugele ei luba, toreda mängukaaslase. Ta kiindumus Eliza vastu hakkab kahanema, kunasest võrreldes intelligentse ja tasakaaluka proua Grahamiga on Eliza lapsik ja edvistaja. Samas sisendab ta endale, et ta ei armu leskprouasse, ega tematoo kunagi Gilbertisse.
 
Järgmise aasta mais sõidavad proua Graham, väike Arthur, Eliza Millward ja tema vanem õde Mary, Jane ja Richard Wilson ning Gilbert Markham koos oma noorema venna Ferguse ja õe Rose'iga mere äärde piknikule, et proua Graham saaks merd visandada merd. Seal olles avastab Gilbert, et ta eelistab proua Grahami seltskonda kõigi teiste sealolijate seltskonnale; isegi Eliza Millwardi, selle väikese armsa olevuse omale, kes hakkab mehe kiindumist noorde leske samuti märkama ning muttub selle tõttu väga kurvaks. Tagasiteel koju proovib Gilbert teda lohutada ja lõbustada, aga mõistab seda tehes, et see on neius vaid valede lootuste ärgitamine. Ta on armunud proua Grahami ning ka noor lesk ei paista Gilberti suhtes täiesti erapooletu olevat.
 
Kuus nädalat pärast väljareisiväljasõitu mere äärde, kui härra Markham läheb taas proua Grahamile külla, läheb ta sinna juba kavatsusega talle hädavajalikuks ja lähedaseks sõbraks saada, et siis vaadata, mis edasi saab.
 
Umbes samal ajal hakkavad naabruskonnas levima kuulujutudkuuldused, mille arvatavasti Eliza Millward või Jane Wilson oli algatanud, et proua Grahami poja isa on härra Lawrence - samuti naabruses elav poissmees, kellega Gilbertil siiani olid siiani olnud sõbralikud suhted. Kui kuulujutud ka Gilberti kõrvu jõuavad, märkabarvab ka tema esialgu märkavat Arthuri ja härra Lawrence'i ilmselgetvahel sarnasust, kuident kuigilähemalt avastusestvaagides šokeeritudleiab, keeldubet nad ei ole seda. uskumastKülajuttudest šokeerituna ei usu ta neid, sest proua Graham ei näita välja mingit erilist poolehoidu viimase suhtes. Härra Lawrence, hoiab samas, ilmselgelt hoiab naist väga ja on temast kõneldes sama salalik temast rääkides, kui proua Graham ise, mille tõttu meestevaheline endine sõprus kahanema hakkab. HärrraHärra Markham läheb isegi nii kaugele, et solvabnimetab härra Lawrence'i avalikult silmakirjateenriks.
 
Nädal pärast seda juhtumit läheb Gilbert taas proua Grahamile külla - seda pärast luhtunud katseid teda „kogemata“ põldudel jalutamas või maailmas kohata. Nad jalutavad koos aias ja räägivad, kuni peatuvad ühe roosipuu juures, mille Gilbert talle paari nädala eest Rose'i nimel oli toonud. Naine murrab ühe õie ja palub Gilbertil selle Rose'ile anda ning tema küsimuse peale, kas ta seda ise endale hoida ei või, vastab proua, et temale on teine. Kui proua Graham roosi Gilbertile ulatab, ei võta ta mitte ainult roosi, vaid ka seda hoidva käe, mida ei tõmmata kohe vabaks. Härra Markham arvab, et tema võidutund on saabunud. Järsku on naise näost lugeda sisemist pingelist võitlust ning käsi tõmmatakse kohe noorhärra haardest vabaks. Proua Graham astub isegi paar sammu tagasi enne teatamist, et nii ei saa, seades tingimuseks, et Gilbert võib teda võtta vaid emaliku või õeliku sõbrana, mitte kunagi millegi rohkemana.