Giacomo Puccini: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Legobot (arutelu | kaastöö)
P Bot: Migrating 1 interwiki links, now provided by Wikidata on d:q7311 (translate me)
Resümee puudub
28. rida:
[[Pilt:Palude Massaciuccoli.jpg|thumb|Massaciuccoli järve märgala]]
Torre del Lago (tänapäeval [[Torre del Lago Puccini]]) asub [[Massaciuccoli järv]]e ääres ja sai oma nime seal paikneva keskaegse torni (torre del lago = järve torn) järgi. Massaciuccoli rannikujärv on [[Toskaana]] suurim järv. Selle ümber paikneb ulatuslik [[märgala]], mida läbistavad [[Liguuria meri|Liguuria merre]] viivad kanalid.
Puccini avastas selle melanhoolse paiga enda jaoks ema surma järgsel perioodil. Ühelt poolt sobis sealne atmosfäär ta meeleoluga, teiselt poolt leidus seal küttimiseks rikkalikult veelinde.{{lisa viide}} Otsides 1891. aastal paika, kus elu on odavam ning rahulikum kui Milanos, meenus talle uuesti Torre del Lago. Algselt kavatses ta seal omaette olla, et [[Manon Lescaut]]'d kirjutada<ref> Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 74</ref>, kuid tegelikult kolis Puccini sinna koos Elvira, poja Antonio ja võõrastütre Foscaga.{{lisa viide}} Sel ajal koosnes küla mõnest tagasihoidlikust majakesest. Juba varem oli end paikkonda sisse seadnud [[Livorno]]st pärit kunstnike kogukond. Peamise elanikkonna moodustasid järveäärsetes roohüttides elavad kalurid, paadimehed ja salakütid.<ref>Puccini, Simonetta. "Puccini and the Painters". Opera Quarterly 1984, 2(3): lk 6</ref> Pärast kuulsuse ja rikkuse saavutamist ostis Puccini 1900. aastal Torre del Lagos maad ja lasi järve ääres asuva 14. sajandist pärit kaitsetorni villaks ümber ehitada.{{lisa viide}} Puccini viibis tihti välismaal, samuti oli tal talvekorter Milanos, kuid Torre del Lago jäi paljudeks aastateks tema tõeliseks koduks.{{lisa viide}} Puccini vältis rahvamasse, avaliku tähelepanu keskpunkti sattumine oli talle ebameeldiv või koguni hirmutav.<ref>Matz, lk lisan</ref> Maailmalinnadest saadetud kirjades kurdab ta sageli, et oleks parema meelega Torre del Lagos, käiks jahil ja mängiks sõpradega kaarte. <ref>Matz, lk lisan</ref> Vahel sattus ta vaimustusse mõnest eriti üksildasest ja raskesti ligipääsetavast paigast. Nõnda ostis ta villa Chiatris ja Abertones ning Torre della Tagliata Lõuna-Toskaana rannikul [[Orbetello]]s [[Ansedonia]]s.{{lisa viide}}Vaimustus lahtus siiski kiiresti, kui selgus, et seal polnud võimalik püsivalt elada praktilistel põhjustel, nagu postiühenduse aeglus, teede puudumine ja raskused toiduvarude täiendamisel.<ref>Seligman, Vincent. Puccini among Friends, New York: THE MACMILLAN COMPANY, 1938, lk 28-3028–30 http://archive.org/details/pucciniamongfrie000863mbp</ref>
Elvira tundis end Torre del Lagos pagendatuna, ta ei armastanud maaelu eraldatust ega Puccini suitsetavat ja kaarte mängivat sõpruskonda.{{lisa viide}} Sama ebameeldiv oli ka sagedane üksiolek Puccini välisreiside ajal ning uute lavastuste ettevalmistusperioodidel.<ref>vt nt
Budden, Julian. "Puccini: His Life And Works", Oxford University Press, 2002, lk 63, lk 227</ref> Külaelanikud võõristasid Elvirat algusest peale kui naist, kes oli oma mehe ja poja juurest lahkunud.{{lisa viide}} Lisaks oli Elvira nõudlik ja kaldus süngusele. Külas levisid jutud, et tal on kuri silm.{{lisa viide}} Kõige selle tõttu vajas Elvira oma sugulaste toetust ja mõni neist viibis alati Torre del Lagos, kuigi Puccinile Elvira sugulased ei meeldinud.<ref>vt näit Phillips-Matz, Mary Jane "Puccini. A Biography", Northeastern University Press, 2002, lk 75</ref>
63. rida:
Uue ooperi ainese otsingul langes valik [[Carlo Gozzi]] muinasjutule "Turandot". Töö ooperiga algas 1920. aastal ning esietendus oli planeeritud 1925. aastaks. Puccini töötas pikkamisi, teda ei rahuldanud ooperi libreto ning sobiva lahenduse leidmine võttis aega. Lisaks hakkas ta tervis halvenema. Palju aastaid kestnud diabeet oli organismi kurnanud. Nägemine nõrgenes, nii et jahil käies ei saanud Puccini enam korralikult sihtida. Et ta võiks endiselt oma saagi üle uhke olla, laskis keegi teine temaga samal hetkel.
 
Juba 1923. aasta lõpus hakkas Puccini kurtma valu sügaval kurgus ja köha. Seni polnud ahelsuitsetajast Puccini ebamugavustundele kõris ja sagedastele kurguhaigustele erilist tähelepanu pööranud. Esialgu seletati valusid sellega, et ühel õhtusöögil oli Puccinil pardiluu kurku kinni jäänud. Ei Puccini enda arst ega hiljem külastatud [[Firenze]] spetsialist märganud midagi murettekitavat. 1924. aasta sügisel oli Puccini juba väga ärevil. Ta läks teise Firenze professori juurde konsultatsioonile. Pärast läbivaatust ei selgitatud talle tema olukorda eriti täpselt, küll aga konstateeris professor ebaharilikku turset [[epiglottis]]e ehk [[kõripealis]]e all. Muretsev poeg Antonio kiirustas seejärel ise Firenzesse ja kuulis arstilt, et tegemist on [[vähk (haigus)|vähiga]], mida ei ole võimalik eemaldada.<ref> Seligman, Vincent. "Puccini among Friends". New York: MACMILLAN, 1938, lk 357</ref> Puccinile endale ja Elvirale tegelikku olukorda ei avaldatud, kuid Puccini enesetunne oli nii halb, et ta uuris kõiki võimalusi, kuidas oma seisundit parandada. Itaalia arstide soovitusel otsustas ta sõita [[Brüssel]]isse doktor Ledoux kliinikusse, ühte vähestest kohtadest, kus tegeleti uudse ja eksperimentaalse ravimeetodi, [[kiiritusravi]]ga. Puccini võttis pooliku partituuri kaasa ning alustas 4. novembril reisi. Esmalt sõideti autoga Pisasse raudteejaama,<ref>Phillips-Matz, Mary Jane. "Puccini: A Biography. lk 298"</ref> sealt edasi rongiga Milanosse ja Brüsselisse. Pucciniga koos reisisid Brüsselisse Antonio ja Casa Ricordi esindaja Clausetti, haigestunud Elvira jäi Milanosse.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Reisil oli Puccinil mitu verejooksu, ta sülitas verd ning püüdis seda varjata, visates veriseid taskurätte rongiaknast välja.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Kahest järgust koosnev teraapia algas 7. novembril ning selle esimene etapp oli võrdlemisi kergelt talutav. Puccini pidi iga päev teatud aja kandma raadiumi sisaldavat kaelust. Pärast protseduuri võis ta kliinikust lahkuda, käia einestamas, sõpradega kinos ja ooperis. Tema enesetunne paranes ja vereköhimine lakkas. Operatsioon määrati 24. novembriks. Puccini oli selle tulemuste suhtes skeptiline, kuid lootis siiski paranemist. Operatsiooni käik oli järgmine. Puccinile manustati esmalt morfiini, sest tema halva üldseisundi tõttu oli protseduuri vältel võimalik kasutada ainult kohalikku tuimestust novokaiiniga. Hingamise võimaldamiseks teostati trahheostoomia ja sisestati tehtud avausse kummitoru. Seejärel kasvaja isoleeriti ning sellesse torgati 7 radioaktiivset nõela, mis pidid kõrri jääma 7 päevaks. Operatsioon kestis 3 tundi ja 40 minutit.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref>Puccini suutis kanderaamilt ilma abita tõusta ja voodisse heita ning kolme päeva pärast paranes tema seisund märgatavalt. Ime näis olevat sündinud ja ka doktor Ledoux oli kindel, et tema kuulus patsient on päästetud. Äkiline pööre halvemuse poole toimus 28. novembri õhtul. Kell 18.00 tabas tugitoolis istuvat Puccinit infarkt ja ta kaotas teadvuse. Lisaks algas verejooks. Doktor Ledoux eemaldas otsekohe kõrist nõelad. Ta süstis patsiendile morfiumi ja lahkus kliinikust nii vapustatult, et sõitis koduteel autoga ühe jalakäija surnuks.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref> Öösel Puccini seisund halvenes ja hommikul kutsuti kliinikusse apostellik nuntsius Belgias, ''monsignore'' Micara, kes toimetas sakramendid. Puccini suri 29. novembril kell 11.30.<ref>Rosario Marchese-Ragona, Alberto Staffieri. "Gli ultimi giorni di un grande compositore".</ref>
 
Helilooja maeti Milanosse dirigent Arturo Toscanini suguvõsa matusepaika, kuid see oli algusest peale mõeldud ajutise lahendusena. 1925. aastal korraldas poeg Antonio isa säilmete ümberviimise [[Torre del Lago]] villasse ehitatud kabelisse.