Paratsetamool: erinevus redaktsioonide vahel

[[Atsetaniliid]] oli esimene [[aniliin]]i [[derivaat]], millel avastati palavikku alandavad ja valuvastased omadused. A. Cahn ja P. Hepp võtsid selle [[1886]] antifebriini nime all kasutusele. Kuid selle vastuvõetamatud mürgised mõjud, sealhulgas [[tsüanoos]], mida põhjustab [[metemoglobineemiamethemoglobineemia]], sundisid otsima vähem mürgiseid aniliini derivaate.

[[Harmon Northrop Morse]] oli paratsetamooli sünteesinud juba [[1877]] [[Johns Hopkinsi ülikool]]is [[4-nitrofenool]]i [[redutseerimine|redutseerimise]] teel koos [[tina]]ga tahkes [[etaanhape|etaanhappes]], kuid alles [[1887]] katsetas [[farmakoloog]] [[Joseph von Mering]] paratsetamooli ja sellele lähedast [[fenatsetiin]]i patsientidel. Von Mering avaldas artikli oma katsete tulemustest alles [[1893]]. Tema sõnul on paratsetamoolil kerge kalduvus tekitada metemoglobineemiatmethemoglobineemiat, aga fenatsetiinil mitte.<ref name="isbn9985-829-55-7">{{cite book | editor = Ootsind, S., Trapido, L. | title = Meditsiinisõnastik | edition = 2 | publisher = Kirjastus Medicina| location = Tallinn | year = 2004 | pages = 472 | isbn = 9985-829-55-7 | author = Nienstedt, W., Rautiainen, E., Salmi, U.}}</ref> Sellepärast loobuti kiiresti paratsetamoolist ja selle asemel hakati katsetama fenatsetiini.

Von Meringi väiteid usuti üle poole sajandi, kuni [[1947]] hakati uurima atsetaniliidi ja paratsetamooli [[metabolism]]i. [[David Lester]] ja [[Leon Greenberg]] avastasid, et [[norra rott]]idele antud suured kogused paratsetamooli ei põhjusta mingisugust metemoglobineemiatmethemoglobineemiat. Septembris [[1948]] kinnitas seda [[Bernard Brodie]], [[Julius Axelrod]]i ja [[Frederick Flinn]]i sõltumatu uuring, mis väitis, et paratsetamool on sama tõhus valuvaigisti kui tema eelkäija.