Makroon: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
FlorianF (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
'''Makroon''' on väike, sõmera koorikuga, seest pehme, ümmarguse kuju ning 3-5 cm läbimõõduga küpsis. Makroon on mitmete prantsuse linnade ja regioonide tunnusmaiustus, mille retsept ja välimus sõltub asukohast, kus seda valmistatakse :
==Makroon==
 
Makroon on väike, sõmera koorikuga, seest pehme, ümmarguse kuju ning 3-5 cm läbimõõduga küpsis. Makroon on mitmete prantsuse linnade ja regioonide tunnusmaiustus, mille retsept ja välimus sõltub asukohast, kus seda valmistatakse :
[[Amiens]], Boulay, Chartres, Cormery, Joyeuse, Le Dorat, Montmorillon, [[Nancy]], Saint-Émilion, Sainte-Croix või Sault. Seejuures ei pea maius olema ilmtingimata segu martsipanist või kookose-pähkli massist.
 
7. rida ⟶ 5. rida:
 
===Ajalugu===
 
Makroon jõudis Euroopasse keskajal, arenedes ja täiustudes nii maitselt kui kujult. Itaaliast jõudis ta Prantsusmaale renessanssiajal kui [[Katariina di Medici]] 16. sajandil maiust prantslastele tutvustas. Huvitaval kombel ei ole makrooni mainitud [[Nostradamuse]] 1552. aastal ilmunud teoses ,,Traité des confitures et fardements ‘’. Makrooni definitsioon tuli esimest korda kirjasõnasse küll samal aastal, kuid seda hoopis [[Rabelais]]’ sulest - ,,väike ümmargune mandlimaius’’. Küll aga ei saa me selle põhjal määratleda retsepti, millele ta vihjas.
 
Leitud on mitmeid makrooni retsepti märkmeid Louzieh'i nime all. Seda küpsetist pakuti Süürias 15. sajandil Umayyadi dünastia kaliifile Ottomanile.
 
Keskajal tähistas ,,makroon’’sõna "makroon" nii väikest koogikest kui ka jahuklimpidega püreesuppi, mida söödi riivitud juustu, kaneeli ja safraniga. Seetõttu tekitab see asjaolu ajaloolastele aeg-ajalt tõsist peamurdmist mõistatamaks, millist hõrgutist ajalooallikates silmas peetakse.
 
Enne kui makroon sai tänapäevase kuju – kaks beseeketast, mille vahel on magus kreem – pakuti koorikuosi eraldi. Rabelais’ sõnul on maiustuse päritolu siiski teadmata, mis omakorda on tekitanud linnades mitmeid legende.
 
Mõned väidavad, et see ,,"munga naba’’naba" valmis esimest korda 791. aastal Cormey lähedal kloostris. Kirjasõnas ilmus esimene makrooni retsept XVII sajandil.
 
Ardeche’i departemangu Joyeuse’i kommuuni sattus makroon 1581. aastal, kui ta toodi Henri III või tema ema Katariina di Medici õukonda. Sel ajal oli [[Henri III]] seotud hertsog Anne de Joyeuse’i abielu korraldamisega. Joyeuse’i makroon põhineb mandlijahul ning on tekstuurilt üdini krõbe.
Joyeuse’i makroon põhineb mandlijahul ning on tekstuurilt üdini krõbe.
 
Baskimaale sattus makroon kondiiter M. Adami eestvedamisel, kes pakkus maiustusi 1660. aastal kuningas [[Louis XIV]] pulmas. Sellest ajast alates jätkavad järeltulijad Baskimaa küpsiste traditsiooni nii Saint- Jean-Pied-de-Port’is kui ka Louhossoas.
 
Pariisi, täpsemalt Versailles’ õukonnas lõi kuninga meisterkokkade (''les officiers de bouche'') järeltulija Dalloyau dünastia nime kandva ,,"gastronoomia maja’’maja", mis pakkus kuninglikke makroone alates 1682. aastast [[Louis XVI]] ja [[Marie-Antoinette]]’ini.
Lorraine’i sattus makroon Nancy nunnade (,,Les Dames du Saint-Sacrement’’) kaudu. Kloostris kehtisid karmid reeglid, mis keelasid süüa liha. Seetõttu otsustasid kaks nunna, Marguerite ja Marie-Elizabeth, valmistada Nancy makroone, et oma dieeti täiendada. Õdesid hakati kutsuma makrooniõdedeks (Les Soeurs Macarons). Boulay’ makroonide retsept pärineb 1854. aastast. Antud retsepti originaalsus peitub kõvas koorikus ja sulapehmes sisus.
 
Lorraine’i sattus makroon Nancy nunnade (,,''Les Dames du Saint-Sacrement’’Sacrement'') kaudu. Kloostris kehtisid karmid reeglid, mis keelasid süüa liha. Seetõttu otsustasid kaks nunna, Marguerite ja Marie-Elizabeth, valmistada Nancy makroone, et oma dieeti täiendada. Õdesid hakati kutsuma makrooniõdedeks (Les Soeurs Macarons). Boulay’ makroonide retsept pärineb 1854. aastast. Antud retsepti originaalsus peitub kõvas koorikus ja sulapehmes sisus.
Vürtside ja magusainetega rikastatud beseekettad ühendati kihiliseks küpsiseks aastal 1830. Sama sajandi lõpus sündis nn pariisi makroon ehk gerbet, kus beseekübara vahele oli lisatud võikreem või moos/keedis. Küpsetise populariseerimisele aitas kaasa nüüdseks kadunud kohvik thé Pons ning samuti kondiitriäri Ladurée, kes makroonid aromaatsete pastelsete värvidega üle lakkis.
 
Vürtside ja magusainetega rikastatud beseekettad ühendati kihiliseks küpsiseks aastal 1830. aastal. Sama sajandi lõpus sündis nn pariisi makroon ehk gerbet, kus beseekübara vahele oli lisatud võikreem või moos/keedis. Küpsetise populariseerimisele aitas kaasa nüüdseks kadunud kohvik thé Pons ning samuti kondiitriäri Ladurée, kes makroonid aromaatsete pastelsete värvidega üle lakkis.
Tänapäeva makroonid on õigupoolest Lorraine’i makroonid – mandlilõhnalised, mureneva kahe kooriku ja pehme sulava täidisega nende vahel.
 
Tänapäeva makroonid on õigupoolest Lorraine’i makroonid – mandlilõhnalised, mureneva kahe kooriku ja pehme sulava täidisega nende vahel.
 
2010. aastast valmistatavate makroonide kreemjale sisule on antud hoopis teine maitse ja lõhn kui beseel, näiteks: roos - virsik, roheline sidrun - basiilik, pirn - apelsin jne.
 
===Šveits===
 
Šveitsi luxembourger on väiksem kui prantsuse makroon, pisut kergem ja õhulisema konsistentsiga.
 
===Jaapan===
 
Jaapanlased nimetavad oma makroone makaronideks. Eksisteerib ka sama nimega teine versioon küpsisest, mille koostisaineks on mandlijahu asemel pähklijahu ning mis maitsestatakse wagashi stiilis.
 
===Lõuna-Korea===
 
Makroonid on populaarsed ka Lõuna-Koreas, kus neid hääldatakse ,,ma-ka-rong’’. Et muuta maius aasiapärasemaks, lisatakse rohelise tee puru või lehti, et valmistada rohelisi makroone.
 
==Viited==
{{viited}}
 
 
#↑ Rabelais, [[fr:Le Quart Livre]], ptk. 59, éd. R. Marichal, lk. 241.