Lauri Kettunen: erinevus redaktsioonide vahel

'''Lauri Einari Kettunen''' ([[10. september]] [[1885]] [[Joroinen]] – [[26. veebruar]] [[1963]] [[Helsingi]]) oli silmapaistev [[Soome keel|soome]] murrete ja [[Läänemeresoome keeled|läänemeresoome keelte]] uurija. Oma karjääri jooksul töötas Kettunen muu hulgas [[Tartu Ülikool]]i ja [[Helsingi ülikoolÜlikool]]i professorina.

Kettunen sündis põllumehe pojana [[Joroinen]]isi kihelkonnas. Ta lõpetas [[Kuopio]] Soome Ühiskooli 1905. aastal, misjärel ta hakkas Helsingi ülikoolis soome keelt ja sugulaskeeli. Tollal õpetas Kettust teiste seas tuntud [[fennist]], professor [[E. N. Setälä]].

Pärast kolme aastat õpinguid kirjutas Kettunen [[1908]]. aastal kandidaadiuurimuse soome keele ja kirjanduse erialal. Samal aastal külastas ta esimest korda Eestit.<ref>Jüri Valge "Lauri Kettuse viis tulemist" Emakeele Seltsi Aastaraamat 51 (2005), lk 288</ref> Litsensiaadiks sai ta 1912. aastal ja kaitses doktoriväitekirja aasta hiljem.<ref>Hänninen & Koponen, lk 11, 26</ref> Doktorivätekiri käsitles eesti keele [[Kodavere murrak]]u häälikuajalugu ("Lautgeschichtliche Untersuchung über den kodaferschen Dialekt").

Kettunen sai Helsingi ülikooli soomen keele dotsendiks [[1914]]. aastal. Seejärel tegutses ta 1920–1925 [[Tartu ülikool]]i läänemeresoome keelte professorina.<ref>Hänninen & Koponen, lk 16</ref>

Seejärel töötas Kettunen Helsingi ülikooli soome filoloogia dotsendina. [[1929]]. aastal nimetati Kettunen Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte professoriks. Selles ametis oli ta 1938. aastani. Ametikoht muudeti 1939. aasta algusest eesti ja selle lähisugukeelte professuuriks. Sellest ametist jäi Kettunen pensionile 1953. aastal.<ref>Hänninen & Koponen, lk 21, 78</ref> Palgata puhkuste ajal tegutses ta ka õppejõuna [[Budapest]]is [[BudapestiEötvösi ülikoolkolledž]]is aastatel 1935–1937 ja 1941–1944.<ref>Kettunen 1960, lk 265, 278, 284, 352, 362 </ref>

Lauri Kettunen osales aktiivselt [[Kotikielen Seura]], [[Soome-UgrinUgri Selts]]i ja [[Soome Kirjanduse Selts]]i tegevuses.<ref>Kettunen 1960, lk 318 </ref> Ta oli 1920. aastal [[Emakeele Selts|Akadeemilise Emakeele Seltsi]] asutajate seas ja oli 1920–1924 seltsi esimees. 1959. aastal sai Kettunen Soome Teaduste Akadeemia auhinna (500&nbsp;000 [[mark]]a) tunnustusena teenete eest läänemeresoome keelte uurijana.<ref>Kettunen 1960, lk 425 </ref>

Kettusel olid sageli väga selged seisukohad ja ta vaidles korduvalt [[Lauri Hakulinen|Lauri Hakulisega]] muu hulgas keele ajaloo teemadel.<ref>Irma Lonka "Opiskelijan muistikuvia Lauri Hakulisesta" Virittäjä, 1999/4, lk 598–603</ref> Rohkem kui ühes vaidlusküsimuses on alles hilisem uurimustöö suutnud näidata "rabulist Kettuse" seisukoha õigsust.<ref>Päivi Rintala "Suomen kirjakielen normeista" Sananjalka 1992, lk 47–68</ref> Keelekorralduses esindas Kettunen sageli vabameelsemat seisukohta kui Hakulinen ja [[E. A. Saarimaa]], kelle õpiku ''Hyvää ja huonoa suomea'' teatudomamoodi vastukaaluks kirjutas Kettunen oma õpiku ''Hyvää vapaata suomea''.

Hõimurahvaste kulttuurkultuur ja selle arendamine oli Lauri Kettusele südameasi.<ref>Hänninen & Koponen, lk 7</ref> Oma karjääri jooksul reisis Kettunen palju läänemeresoome keeli rääkivate rahvaste seas kogudes keelenäiteid. Kettunen külastas oma reisidel [[eestlased|eestlasi]], [[vadjalased|vadjalasi]], [[vepslased|vepslasi]], [[liivlased|liivlasi]] ja [[karjalased|karjalasi]] ning samuti Rootsis [[Värmlandi lään|Värmland]]i [[metsasoomlased|metsasoomlasi]].<ref>Hänninen & Koponen, lk 12–18, 23</ref>

Lauri Kettunen reisis ringi Soomes 1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel uurides soome murdeerinevusi ja kaardistades murdealasid. See töö oli tohutu, sest tema eesmärgiks oli külastada pea kõiki Soome kihelkondi.<ref>Kettunen 1960, lk 38 </ref><ref>Hänninen & Koponen, lk 59</ref> Kettunen intervjueeris inimesi nende kodudes, aga ka näiteks vanadekodudes ja vanglates. Reisides liikus Kettunen jalgratta, suuskade, mootorratta ja hiljem ka autoga.

Uurimustöö tulemusena valmisvalminud ''Murrekartasto'', mis sisaldab 213 tähtsama murdenähtuse levikut näitavat kaarti. Hilisemad lühendatud trükid sisaldavad 64 kaarti.<ref>Hänninen & Koponen, lk 21, 43, 60</ref>