Evolutsioonipsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel

 

 

Pärast tema revolutsioonilist tööd loodusliku valiku teoorial kallal, Charles Darwin pühendas suure osa oma viimastest aastatest loomade emotsioonide uurimisele ja psühholoogiale. Ta kirjutas kaks raamatut; ''The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex'' (1871) ja ''The Expression of the Emotions in Man and Animals'' (1872), mis käsitles teemasid seotud evolutsioonilise psühholoogiaga. Darwin tutvustas sugulise valiku mõiste ja andis selgituse loomade keha struktuuridele, mis tundus mitteseotud ellujäämisega, nagu paabulind saba. Darwin tutvustas ka rühma valiku ja sugulased valiku teooriaid, et seletada altruismit. Darwin mõtiskles miks inimestel ja loomadel olid sageli õilsameelsed ja hoolitsevad oma rühma liikmete suhtes. See asjaolu vastuolus loodusliku valiku, mis soosis tugevat indiviidit. Darwin arvas, et tegude suuremeelsus vähendas indiviidi isiklike ressursside aga kasvatas heldus kogu grupi hakkama saamis võimet. Sel juhul altruism tekkisid tänu konkurentsi gruppide vahel [3].

 

 

Darwini teooria inspireeris William Jamesi funktsionaalset lähenemist psühholoogiale [4]. Jamesi teooria tuumaks oli instinktide süsteem [5]. James kirjutas, et inimestel oli palju instinkte, isegi rohkem kui teistel loomadel [5]. Jamesi järgi kogemus või teised instinktid või kõrvaldada teise instinkti tekitama reaktsiooni, sest paljud instinktid on tegelikult omavahel vastuolus.

 

 

 

Kuigi Darwini loodusliku valiku teooria sai aksepteeritud 20. sajandi alguses, tema teooriad evolutsioonilise psühholoogia kohta jäid enamasti tähelepanuta. Alles pärast Teist maailmasõda aastal 1950 hakkas huvi loomade käitumise kohta kasvama. Selle aja perioodi jooksul arenes kaasaegne etoloogia valdkond. Konrad Lorenz ja Nikolaas Tinbergen olid pioneerid kes arendasid etoloogia teoreetiline raamistiku, mille eest nad said Nobeli preemia aastal 1973.

 

 

 

Aastal 1975 E.O. Wilson arendas Lorenzi ja Tinbergeni teoseid ühendades loomade käitumise, sotsiaalset käitumise ning evolutsiooniteooria oma raamatus ''Sotsiobioloogia: Uus süntees''. Wilsoni raamat sisaldab peatükki inimeste käitumise kohta. Wilsoni evolutsiooniline analüüs kohaldamise inimeste käitumise seletamiseks tekitas kibe arutelu [7] [8].

 

 

 

Ameerika bioloog Michael Ghiselin kasutas mõisted „evolutsioon psühholoogia“ aastal 1973 ajakirjas Science aastal 1973 avaldatus artiklis [11]. Jerome Barkow, Leda Cosmides ja John Tooby populariseeris terminit "evolutsiooniline psühholoogia" oma 1992 raamatus The Adapted Mind: Evolutionary Psychology and The Generation of Culture [1].