Evolutsioonipsühholoogia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
'''19. sajand'''
Pärast tema revolutsioonilist tööd loodusliku valiku teoorial kallal, Charles Darwin pühendas suure osa oma viimastest aastatest loomade emotsioonide uurimisele ja psühholoogiale. Ta kirjutas kaks raamatut; ''The Descent of Man, and Selection in Relation to Sex'' (1871) ja ''The Expression of the Emotions in Man and Animals'' (1872), mis käsitles teemasid seotud evolutsioonilise psühholoogiaga. Darwin tutvustas sugulise valiku mõiste ja andis selgituse loomade keha struktuuridele, mis tundus mitteseotud ellujäämisega, nagu paabulind saba. Darwin tutvustas ka rühma valiku ja sugulased valiku teooriaid, et seletada altruismit. Darwin mõtiskles miks inimestel ja loomadel olid sageli õilsameelsed ja hoolitsevad oma rühma liikmete suhtes. See asjaolu vastuolus loodusliku valiku, mis soosis tugevat indiviidit. Darwin arvas, et tegude suuremeelsus vähendas indiviidi isiklike ressursside aga kasvatas heldus kogu grupi hakkama saamis võimet. Sel juhul altruism tekkisid tänu konkurentsi gruppide vahel [3].
'''20. sajandi'''
Darwini teooria inspireeris William Jamesi funktsionaalset lähenemist psühholoogiale [4]. Jamesi teooria tuumaks oli instinktide süsteem
Noam Chomsky arvab, et Anarkist mõtleja Peter Kropotkin on mees kes rajas evolutsiooniline psühholoogia valdkonna, kui tema aastal 1902 avaldatus raamatus Mutual Aid: A Factor of Evolution väitis ta, et inimese instinktid koostööks ja vastastikuseks abiks võiks vaadelda tulenevaks evolutsioonilisest kohanemisest [6].
19. rida ⟶ 18. rida:
Kuigi Darwini loodusliku valiku teooria sai aksepteeritud 20. sajandi alguses, tema teooriad evolutsioonilise psühholoogia kohta jäid enamasti tähelepanuta. Alles pärast Teist maailmasõda aastal 1950 hakkas huvi loomade käitumise kohta kasvama. Selle aja perioodi jooksul arenes kaasaegne etoloogia valdkond. Konrad Lorenz ja Nikolaas Tinbergen olid pioneerid kes arendasid etoloogia teoreetiline raamistiku, mille eest nad said Nobeli preemia aastal 1973.
Desmond Morrisi raamat Naked Ape püüdis raamistada inimkäitumise arengu evolutsiooni kontekstisse, kuid tema selgitused ei veennud akadeemikud, sest need põhinesid teleoloogilise (sihiteadlikku) arusaamale evolutsioonist. Näiteks Morrisi arvates sugudevaheline paar on arenenud nii, et mehed, kes olid väljas jahti pidamas õppisid usaldama oma kaaslast kes koju jäi, et ta ei seksi teiste meestega
'''Sotsiobioloogia'''
Aastal 1975 E.O. Wilson arendas Lorenzi ja Tinbergeni teoseid ühendades loomade käitumise, sotsiaalset käitumise ning evolutsiooniteooria oma raamatus ''Sotsiobioloogia: Uus süntees''. Wilsoni raamat sisaldab peatükki inimeste käitumise kohta. Wilsoni evolutsiooniline analüüs kohaldamise inimeste käitumise seletamiseks tekitas kibe arutelu
Kui raamat Sotsiobioloogia avaldati sai evolutsiooniline mõtteviis esmakordselt koha psühholoogia valdkonnas [4]. EO Wilson arvates evolutsioonilise psühholoogia valdkond on sisuliselt sama kui "inimeste sotsiopsühholoogia"
Edward H. Hagen kirjutab raamatus Handbook of Evolutionary Psychology, et sotsiobioloogia on vaatamata lahkarvamustest teooria rakendatavusest inimestele, "üks teaduse triumf kahekümnendal sajandil". "Sotsiobioloogia on nüüd osa teadus-ja õppekavasid peaaegu igas bioloogia osakonnas ning see on peaaegu iga bioloogi töö aluseks“.
34. rida ⟶ 33. rida:
'''Termini “evolutsionaarne psühholoogia” moderne kasutus'''
Ameerika bioloog Michael Ghiselin kasutas mõisted „evolutsioon psühholoogia“ aastal 1973 ajakirjas Science aastal 1973 avaldatus artiklis
Erinevalt sotsiobioloogia ja käitumisökoloogiale, evolutsiooniline psühholoogia rõhutab, et organismid on "kohanemise täitjad" selle asemel, et olla"kohanemise maksimeerijad"
Before 1990, introductory psychology textbooks scarcely mentioned Darwin
Enne aastat 1990 psühholoogia sissejuhatavates õpikutes Darwini nime on vaevalt mainitud [
62. rida ⟶ 61. rida:
11.^ Ghiselin MT (1973). "Darwin and Evolutionary Psychology: Darwin initiated a radically new way of studying behavior". Science 179 (4077): 964–968. doi:10.1126/science.179.4077.964. PMID 17842154.
12.^ a b Buss, D. M. (1995). Evolutionary psychology: A new paradigm for psychological science. Psychological Inquiry, 6, 1-30.
14.^
▲ 15.^ Gaulin, Steven J. C. and Donald H. McBurney. Evolutionary psychology. Prentice Hall. 2003. ISBN 978-0-13-111529-3, Chapter 1, p 1-24.
|