Optikanähtused: erinevus redaktsioonide vahel

Tagasipeegeldumine looduslikel objektidel tekitab pühasära ehk nimbuse. Kastesel rohul võime oma pea varju ümber näha heledat oreooli. See ei ole meie peast tulev hiilgus, sest kui teeme endast eemal oleva fotoaparaadiga pilti, siis on pühasära hoopiski ümber fotoaparaadi varju ja meie pea varju ümbert on pühasära kadunud. Lennukilt vaadates näeme oreooli ümber lennuki varju ja see on seal ka siis, kui kastet ei ole. Pühasära kastesel rohul ümber pea varju tekitavad kaks teineteist võimendavat efekti. Kui vaatame päikesekiirtega samas suunas, siis näeme ainult päikese käes olevaid rohuliblesid ja maapinda. Mida kaugemale kõrvale vaatame, seda rohkem hakkab paistma rohu sees olevaid varjusid, nii et üldmulje on tumedam. Just niisugune valguse ja varju suhte muutumine tekitab pühasära ümber lennuki varju kuiva rohumaa või metsa kohal. See on tuntud ka opositsiooniefektina. Nimetus pärineb astronoomiast. Kui Kuu ja Päike on opositsioonis, siis näeme täiskuud ja täiskuu on palju heledam kui poolkuu, sellepärast, mis koondab temale langevad päikesekiired ühte punkti: läätse fookusesse. Taimelehtede pinnal olevad väikesed karvad hoiavad kastetilgad lehe pinnast parasjagu eemale, nii et siisfokuseeritud mekiired tekitavad lehele heleda täpi. Sellelt täpilt tilga (läätse) suunas tagasi hajunud valgus murtakse läätse poolt samasse suunda, kust ta saabus, just nagu vaataksime eredalt valgustatud täppi läbi luubi. Kuna kastepiisast lääts pole laitmatu ja lehepind ei näepruugi Kuuasuda pinnaltäpselt fookuses, siis ei haju valgus tagasi täpselt saabumissuunda, vaid hajub mingisse koonusesse ümber saabunud kiire. Mida lähemal saabuva kiire suunale, seda heledam on oreool. Kui vaadelda pühasära kordamööda ühe ja teise silmaga, siis võib hoolikal vaatlemisel märgata pühasära tsentri nihkumist avatud silma varju varjekohale.