Riigivürst: erinevus redaktsioonide vahel

'''Riigivürst''' ([[saksa keel]]es ''Reichsfürst'', [[ladina keel]]es ''princeps regni'' või ''princeps imperii'') oli [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] [[kõrgaadlik]] ([[hertsog]], [[vürst]] ja mitme suurema valduse [[krahv]]) või ilmalikku võimu omav vaimulik isand ([[peapiiskop]], [[piiskop]] ja mõne kloostri [[abt]] või [[abtiss]]), kes oli Saksa-Rooma valitseja ([[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] või [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisri]]) otsene [[vasall]].

Riigivürsti seisus tekkis [[12. sajand]]i jooksul, kui kõige olulisemaid Saksa-Rooma riigi vasalle ([[hertsog]]id, [[markkrahv]]id ning ilmaliku võimuga peapiiskopid ja piiskopid ehk [[vürstpiiskop]]id) hakati kutsuma [[vürst]]ideks (ladina ''princeps'', ka esimene, peamine). [[13. sajand]]iks kujunes välja neile spetsiifiline õiguslik korraldus: nii ilmalikud kui ka vaimulikud vürstid said oma valitsemistunnused ([[regaalid]]) otse kuningalt või keisrilt ja neile anti ka mitmed privileegid: oma raha müntimise õigus, tollimaksude kogumine, krahvidele ja vabahärradele maade läänistamise õigus. Neil oli ka mitmeid tseremoniaalõigusi, näiteks nimetada end ametlikus kirjavahetuses vürstlikuks valitsejaks, omada erinevaid mõjukust näitavaid regaale jne. 13. sajandil hakati valitsejaid ka ametlikult riigivürsti seisusesse tõstma, varasemal ajal vürstidel ametlikku ürikut selle kohta polnud, kuid neid peeti sellest hoolimata riigivürstideks. 12.–13. sajandil olid riigivürstid enamjaolt vaimulikud valitsejad, hiljem lisandus suur hulk ilmalikke. [[14. sajand]]iks oli riigivürsti seisus oma privileegide ja kohustustega üldiselt välja kujunenud. 13. sajandil oli kõigil riigivürstidel õigus kuningat valida, kuid sajandi lõpuks oli hakkas kujunema tavalistest riigivürstidest kõrgemal seisev [[kuurvürst]]iseisuside seisus, mis sai lõpliku kuju [[1356]]. aastal [[Karl IV]] Kuldbullas.