Sõrve tuletorn: erinevus redaktsioonide vahel

Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati rannaaladel muinasajast kehtinud traditsiooniline rannaõigus - rannarahva (hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle. Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamisele ohtlikke randasid tähtsamatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate, laevadele ohtlike [[Sõrve madal|madalate]] tõttu viitasid [[1645]]. aastal [[Riia|Riiga]] seilanud [[Madalmaad]]e meremehed vajadusele Sõrve tippu [[tulepaak]] rajada. 1646. aastal laskis [[Liivimaa]] [[kindralkuberner]] [[Gabriel Oxenstiern]]a ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale [[Vesitükimaa|Vesitüki]] laiule tulepaagi nn viipe-tuletorni (rootsi ''vipp-fyr'') kujul. Selle tarbeks pidi kohalik mõisnik [[Sääre (Torgu)|Sääre]] külas ühe pere vabastama mõisateost ja rakendama kohalikus kõnepruugis "paagiorjusesse" - so öisele tulepaagi käigushoidmisele ning päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsades. Tulepaagi järgi sai rootsipärane Vipp liignimede panekul Sääre paagiorjadele ka perenimeks (kirikuraamatus saksapäraselt Wipp).

 

 

[[File:Majak.jpg|thumb|Säärele 1770 ehitatud majakas ja 19. sajandi lõpus valminud kasarmuhoone]] Vene impeeriumi alluvuses püstitati [[1770]]. aastal samasse kohta kandiline kivitorn, mida kõrgendati järgmise sajandi esimesel kümnendil. Vastu tulles Sääre mõisa kaebustele, et Sõrve metsad on tuletorni pikaajalise ülalpidamise tulemusel laastatud, asuti majaka põletusmaterjali 50% ulatuses tagama kroonu kulul - Poolast hangitava, Peterburi kaudu Sõrve, [[Mõntu sadam|Mõntu sadamasse]] veetava kivisöe näol. Alates 1882. aastast pandi tuletorn tööle optiliste läätsede abiga ja valgusallikaks sai 5 tahiga petrooliumilamp, mis 1936 aastal asendati võimsama atsetüleenlambiga.