Sõrve tuletorn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
Vipp-fyr oli hiigel[[Kooguga kaev|kaevukooku]] meenutav rajatis ühes otsas asuva metallist tulekorviga, kus põletati puitu ning teises otsas asuva vasturaskusega. Sel moel võis korvis süüdatud märgutule vinnata ca 12-15 m kõrgusele. Loodusolud näitasid, et tulepaagi asukohaks valitud laid oli sellele sobimatu. Peale paljukordseid purunemisi tormides, jäätriivis ning tuleõnnetustes, paigutati rajatis ümber Sõrve sääretippu. See navigatsioonimärk kanti merekaardile esmakordselt [[1650]]. aastal [[rootsi]] kartograafide poolt.
[[File:Majak.jpg|thumb|Säärele 1770 ehitatud majakas ja 19. sajandi lõpus valminud kasarmuhoone]] Vene impeeriumi alluvuses püstitati [[1770]]. aastal samasse kohta kandiline kivitorn, mida kõrgendati järgmise sajandi esimesel kümnendil. Vastu tulles Sääre mõisa kaebustele, et Sõrve metsad on tuletorni pikaajalise ülalpidamise tulemusel laastatud, asuti majaka põletusmaterjali 50% ulatuses tagama kroonu kulul - Poolast hangitava, Peterburi kaudu Sõrve, [[Mõntu sadam|Mõntu sadamasse]] veetava kivisöe näol. Alates 1882. aastast pandi tuletorn tööle optiliste läätsede abiga ja valgusallikaks sai 5 tahiga petrooliumilamp, mis 1936 aastal asendati võimsama atsetüleenlambiga.
[[Esimene maailmasõda|Esimeses maailmasõjas]] torni puitsisemus süttis saksa laevade suurtükitules ja järgi jäid ainult kiviseinad. Samuti hävis Sõrve sääre merepäästejaama kiviehitis. Pärast I maailmasõda
[[1945]]. aastal kerkis samasse kohta ajutine puidust tuletorn
== Vaata ka ==
| |||