Radioaktiivsus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
Radioaktiivsus avastatai 1896. aastal prantsuse füüsiku Antoine Becquerel`i poolt. Ta märkas, et valguskindlas pakendis fotoplaadid riknesid, kui nende lähedale asetati [[kolb]] [[uraanisoolad]]ega. Katsete seeria abil tegi ta kindlaks, et [[uraan|uraaniühendeist]] lähtub suure läbitungimisvõimega [[kiirgus]], mis mõjub fotoplaadile analoogiliselt valgus- või [[röngenkiired|röntgenikiirtega]]. Kuna [[uraan]]i kiirguse intensiivsus ei sõltunud välistingimustest, vaid üksnes [[uraan]]i kogusest, luges ta selle uraaniühendite sisemiseks omaduseks - radioaktiivsuseks ([[ladina keel|lad.]] ''radio + activus'' - kiirgustoime).
1897. a. märkasid [[Marie Curie|Marie]] ja [[Pierre Curie]]'d, et [[uraan|uraaniühendite]] aktiivsus säilub ka pärast [[metall|metallilise]] [[uraan]]i eraldamist. Keemikutena alustasid nad kiirgusallika otsimist, viies [[maak|maagijäätmetega]] läbi [[keemiline reaktsioon|keemilisi reaktsioone]] ning mõõtes saaduste aktiivsust. Sel meetodil õnnestus neil 1898. a. eraldada [[maak|maagijäätmeist]] kaks senitundmatut [[
==Vaata ka==
| |||