Uffe Ellemann-Jensen: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Avengerz (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
Avengerz (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
54. rida:
 
[[Image:Ellemann Jensen, Pöhl, Ruud Lubbers.jpg|thumb|280px|Uffe Ellemann-Jensen (vasakul) 1993. aastal]]
[[NATO]] ja [[Euroopa Liit|Euroopa Liidu]] tugeva toetajana sattus ta vasakpoolse opositsiooniga oma Lääne ühtekuuluvuse usu tõttu mitmetesse poliitilistesse konfliktidesse. Mitmel korral püüdis opositsioon teda kukutada tema NATOga seotud solidaarsuse küsimuste tõttu, ent ta jäi püsima. Uffe Ellemann-Jensenil õnnestus veenda suuremat osa Taani Parlamendist, Folketinget, et nad toetaks LahesõjasLahesõja ajal Iraagi vastast USA juhikoalitsiooni. Hiljem juhtis ta, 1991. aastal, juhtis ta Taani tunnustamisprotsessi Balti riikide üle, kuining TaaniTaanist olisai esimene riik, mis taastas diplomaatilised suhted kõigi kolme riigiga. 1992. aastal koos Saksa kolleegiga [[Hans-Dietrich Genscher]] võttis Jensen initsiatiivi loomaks [[Läänemeremaade Nõukogu]] (LMN) ja Euroteaduskond.
 
Pärast paremtsentristliku valitsuse langemist, kus ta oli pärast 1993. aasta Tamili juhtumit ka asepeaminister, sai ta opositsiooni juhiks, kus ta töötas kuni 1998. aasta Taani üldvalimisi, mille ta kaotas ühe kohaga. Oleks tema parteil olnud 85 häält enam, oleks ta saanud peaministrina moodustada uue paremtsentristliku valitsuse. Ta otsustas poliitikast lahkuda ning tema pärijaks sai Venstre juht [[Anders Fogh Rasmussen]], kellest sai 2001. aastal Taani peaminister.
 
Uus aktiivne Taani poliitika jätkus pärast Uffe Ellemann-Jenseni 10 aastast välisministri perioodi ning tatemast sai koheselt Taani välis- ja kaitsepoliitika pöördepunktikspöördepunktik. Seda perioodi tuntakse Ellemann-Jensen doktriinina.
 
1995. aastal kandideeris Uffe Ellemann-Jensen NATO peasekretäri kohale, pärastPärast seda kui [[Willy Claes]] oli sunnitud ametistNATO peasekretäri kohalt 1995. aastal lahkuma, kandideeris sinna Uffe Ellemann-Jensen. Ta sai toetust USA valitsuselt, ent Prantsusmaa blokeeris tema kandidatuuri, eelistades Hispaania kandidaati [[Javier Solana|Javier Solanat]]. Uffe Ellemann-Jensen isegi ei püüdnud oma poliitiliste kaotuste tõttu saadud pettumust varjata.
 
Pärast poliitikast lahkumist sai Uffe Ellemann-Jensenist Taani päevalehe [[Berlingske Tidende]] kolumnist ja [[Project Syndicate|Project Syndicate'i]] abitööline.