Sõrve tuletorn: erinevus redaktsioonide vahel

Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati rannaaladel muinasajast kehtinud traditsiooniline rannaõigus - rannarahva (hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle. Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamisele ohtlikke kohtirandasid tähtsamatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate, laevadele väga ohtlike [[Sõrve madal|madalate]] tõttu viitasid [[1645]]. aastal [[Riia|Riiga]] seilanud [[Madalmaad]]e meremehed vajadusele Sõrve tippu tulepaak rajada. 1646. aastal laskis [[Liivimaa]] [[kindralkuberner]] [[Gabriel Oxenstiern]]a ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule [[tulepaak|tulepaagi]] nn viipe-tuletorni (rootsi keeles ''vipp-fyr'') näol. Selle tarbeks pidi kohalik mõisnik [[Sääre (Torgu)|Sääre]] küla ühe pere mõisateost vabastama ning rakendamna nad kohalikus kõnepruugis "paagiorjusesse" - so öisele tulepaagi käigushoidmisele ning päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsades. Paagiorjad said hilisemal liignimede panekul tulepaagi järgi endile ka perenimeks Vipp (saksakeelse kirikuraamatu Wipp).