Sõrve tuletorn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Tulepaak (arutelu | kaastöö)
Tulepaak (arutelu | kaastöö)
9. rida:
Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati rannaaladel muinasajast kehtinud traditsiooniline rannaõigus - rannarahva (hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle. Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamisele ohtlikke kohti tähtsamatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate, laevadele väga ohtlike [[Sõrve madal|madalate]] tõttu viitasid [[1645]]. aastal [[Riia|Riiga]] seilanud [[Madalmaad]]e meremehed vajadusele Sõrve tulepaak rajada. 1646. aastal laskis [[Liivimaa]] [[kindralkuberner]] [[Gabriel Oxenstiern]]a ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule [[tulepaak|tulepaagi]] nn viipe-tuletorni (rootsi keeles ''vipp-fyr'') näol. Selle tarbeks pidi kohalik mõisnik [[Sääre (Torgu)|Sääre]] küla ühe pere mõisateost vabastama ning rakendamna nad kohalikus kõnepruugis "paagiorjusesse" - so öisele tulepaagi käigushoidmisele ning päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsades. Paagiorjad said hilisemal liignimede panekul tulepaagi järgi endile ka perenimeks Vipp (saksakeelse kirikuraamatu Wipp).
 
Vipp-fyr oli suurt hiigel[[Kooguga kaev|kaevukooku]] meenutav rajatis ühes otsas asuva metallist tulekorviga, kus põletati puitu ning teises otsas asuva vasturaskusega. Sel moel võis korvis süüdatud märgutule vinnata ca 12-15 m kõrgusele. Loodusolud näitasid, et tulepaagi asukohaks valitud laid oli sellele sobimatu. Peale paljukordseid purunemisi tormides, jäätriivis ning tuleõnnetustes, paigutati rajatis ümber Sõrve sääretippu. See navigatsioonimärk kanti merekaardile esmakordselt [[1650]]. aastal [[rootsi]] kartograafide poolt.
 
[[File:Majak.jpg|thumb|Säärele 1770 ehitatud majakas ja 19. sajandi lõpus valminud kasarmuhoone]] Vene impeeriumi alluvuses püstitati [[1770]]. aastal samasse kohta kandiline kivitorn, mida kõrgendati järgmise sajandi esimesel kümnendil. Vastu tulles Sääre mõisa kaebustele, et Sõrve metsad on tuletorni pikaajalise ülalpidamise tulemusel laastatud, asuti põletusmaterjali 50% ulatuses tagama riigi kulul - Poolast hangitava, Peterburi kaudu Sõrve, [[Mõntu sadam|Mõntu sadamasse]] veetava kivisöe näol.