Sõrve tuletorn: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
== Ajalugu ==
Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati rannaaladel muinasajast kehtinud traditsiooniline rannaõigus - rannarahva (hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle. Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamisele ohtlikke kohti tähtsamatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate, laevadele väga ohtlike [[Sõrve madal|madalate]] tõttu viitasid [[1645]]. aastal [[Riia|Riiga]] seilanud [[Madalmaad]]e meremehed vajadusele Sõrve tulepaak rajada. 1646. aastal laskis [[Liivimaa]] [[kindralkuberner]] [[Gabriel Oxenstiern]]a ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule [[tulepaak|tulepaagi]] nn viipe-tuletorni (rootsi ''vipp-fyr'') näol. Selle tarbeks pidi kohalik mõisnik vabastama [[Sääre]] külas ühe perekonna mõisatöödest ning rakendamna nad kohalikus kõnepruugis "paagiorjusesse" - so öisele tulepaagi käigushoidmisele ning päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsadest. Paagiorjad said hilisemal perenimede panekul endile liignime Vipp (Wipp saksakeelses kirikuraamatus).
Vipp-fyr oli suure [[kaevukook|kaevukoogu]] kujuline rajatis selle ühes otsas asuva metallist tulekorviga, kus põletati puitu ning teises otsas asuva vasturaskusega. Sel moel võis korvis süüdatud märgutule vinnata ca 12-15 m kõrgusele. Loodusolud näitasid, et tulepaagi asukohaks valitud laid oli sellele sobimatu. Peale paljukordseid purunemisi tormides, jäätriivis ning tuleõnnetustes, paigutati rajatis ümber Sõrve sääretippu. See navigatsioonimärk kanti merekaardile esmakordselt [[1650]]. aastal [[rootsi]] kartograafide poolt.
| |||