Sõrve tuletorn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Tulepaak (arutelu | kaastöö)
Tulepaak (arutelu | kaastöö)
7. rida:
== Ajalugu ==
Kuna Läänemeri muutus Rootsi kuningriigi vallutuste käigus 17. sajandil sisuliselt Rootsi sisemereks, lõpetati rannaaladel muinasajast kehtinud traditsiooniline rannaõigus (so- rannarahva ja/või(hiljem mõisnike) voli karile sattunud laeva, selle lasti ja meeskonna üle). Maismaaga silmsidet nõudva navigatsiooni tõttu asuti tähistama kõiki laevatamisele ohtlikke kohti tähtsamatel mereteedel. Sõrve sääre otsast pikalt merre ulatuvate, laevadele väga ohtlike madalate tõttu viitasid [[1645]]. aastal [[Riia|Riiga]] seilanud [[Madalmaad]]e meremehed vajadusele Sõrve tulepaak rajada. 1646. aastal laskis [[Liivimaa]] [[kindralkuberner]] [[Gabriel Oxenstiern]]a ehitada Sõrve poolsaare tipus asuvale Vesitüki laiule [[tulepaak|tulepaagi]] nn viipe-tuletorni (rootsi vipp-fyr) näol. Selleks anti kohalikule mõisnikule korraldus vabastada üks pere mõisatöödest ja rakendada nad kohalikus kõnepruugis "paagiorjusesse" - so öisele tulepaagi käigushoidmisele ning päevasele põletuspuidu hankimisele mõisa metsadest.
 
Vipp-fyr oli suure [[kaevukook|kaevukoogu]] kujuline rajatis selle ühes otsas asuva metallist tulekorviga, kus põletati puitu ning teises otsas asuva vasturaskusega. Sellisel moel sai korvi süüdatud märgutule tõsta ca 12-15 m kõrgusele. Sügistormid näitasid, et tulepaagi asukohaks valitud laid oli tulepaagile sobimatu. Peale paljukordseid purunemisi tormides, jäätriivis ning tuleõnnetustes, paigutati rajatis juba mõned aastad hiljem ümber Sõrve poolsaare tippu. See navigatsioonimärk kanti merekaardile esmakordselt [[1650]]. aastal [[rootsi]] kartograafide poolt.