Vene-Liivi sõda: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{See artikkel|räägib Venemaa ja Liivimaa vahelisest sõjast aastatel 1558–1561; aastatel 1558–1583 aset leidnud relvakonflikti kohta Liivimaal vaata [[Liivi sõda]]}}
{{Sõjaline konflikt
| konflikt = Vene-Liivi sõda
| osa = [[Põhjamaade seitsmeaastane sõda]], [[Liivi sõda]]
| pilt = [[Pilt:LIVONIAE NOVA DESCRIPTIO 1573-1578.jpg|thumb|300 px|]]
| pildiallkiri = Liivimaa kaart, [[Joann Portantius]] 1573
| aeg = [[1558]]–[[1583]]
| koht = [[Vana-Liivimaa]]
| koordinaadid =
| kaart =
| laiuskraad =
| pikkuskraad =
| kaardisuurus =
| kaardiallkiri =
| ala =
| tulemus =
| seis =
| osaline1 = [[Liivi ordu]]<br> [[Riia peapiiskopkond]]<br> [[Tartu piiskopkond]]<br>[[Saare-Lääne piiskopkond]] <br> [[Kuramaa piiskopkond]]
| osaline2 = [[Moskva tsaaririik]]<br>[[Liivimaa kuningriik]]
| osaline3 = [[Rzeczpospolita]]<br> [[Rootsi kuningriik]] <br> [[Taani kuningriik]]
| väejuht1 = [[Wolter von Plettenberg]]<br>[[Gotthard Kettler]]<br>[[Wilhelm Fürstenberg]]
| väejuht2 = [[Ivan IV]]<br>[[Аleksei Basmanov]]<br>[[hertsog Magnus]]
| väejuht3 =
| jõud1 =
| jõud2 =
| jõud3 =
| kaotused1 =
| kaotused2 =
| kaotused3 =
| märkused =
}}
{{Vene-Liivi sõda}}
'''Vene-Liivi sõda''' ehk '''Vene-Liivimaa sõda''' oli relvakonflikt [[Venemaa|Vene]] [[tsaar]]iriigi ja [[Vana-Liivimaa]] (peamiselt [[Liivi ordu]] relvajõudude) vahel aastatel [[1558]]–[[1561]].
14. rida ⟶ 44. rida:
{{Vaata|Liivi sõda#Kokkuvõtlik kronoloogia}} ''(kuni aastani 1561)''
===1558===
Vene-Liivi sõda algas [[22. jaanuar]]il 1558, mil Vene väed ületasid endise Kaasani khaani [[Šig-Alei]] juhtimisel Liivimaa piiri Alutaguse ning Vastseliina juures
1558. aasta suvel järgnes maa sihipärane vallutamine, mil venelaste kätte langes nii [[Tartu piiskopkond]]<ref>Tartu stiftfoogt [[Elert Kruse]] teade [[Wilhelm von Hohenzollern|Riia peapiiskop Wilhelmile]], 5. augustil 1558 Ērkuļi (Erkull) mõisas, ''Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1'', 1840, [http://books.google.com/books?id=SuspAAAAYAAJ&printsec=titlepage#PPA469,M1 lk.469-477]</ref>, kui ka enamik [[Virumaa]]st. Soodustavateks teguriteks olid sealjuures nii liivimaalaste sisevastuolud ja ettevalmistamatus sõjaks kui ka venelaste viimase aja kogemused sõdades tatari khaaniriikide vastu (ning ka alistatud tatarlaste ohter kasutamine Liivimaa laastamiseks ja paanika külvamiseks).
Aasta lõpul püüdsid liivimaalased ordu [[koadjuutor]] [[Gotthard Kettler]]i juhtimisel anda venelastele vastulööki, kuid nende ainsaks saavutuseks jäi [[Rõngu linnus]]e [[Rõngu piiramine|vallutamine ning hävitamine]]. Liivimaalaste leeris puhkesid vastuolud ordumeeste ja peapiiskopi vägede vahel ning pärast Kettleri haavtasaamisest loobuti sõjakäigu jätkamisest.
===1559===
[[1559]]. aasta algul laastasid venelased rängalt [[Läti]]t ning jõudsin välja kuni [[Riia]]ni ja Liivimaal sai selgeks, et ilma välisabita venelaste vastu ei saada.
Halvad olid Liivimaa suhted ka Rootsiga, sest [[Gustav Vasa]] oli [[1554]]. aastal alustanud [[Vene–Rootsi sõda (1554–1557)|sõda Venemaaga]] uskudes, et Liivi ordu talle sealjuures appi tuleb. Et too eelistas aga selle asemel sõlmida saatusliku [[Tartu maks|1554. aasta rahu]], pettus Rootsi kuningas rängalt ning keeldus Liivimaad omakorda Venemaa vastu aitamast.
Vaherahu oli kasulikum venelastele, sest liivimaalased ei saanud rahu lühiduse tõttu palgasõjavägesid laiali saata ning raiskasid nende peale kasutult raha. Oktoobri lõpus otsustas septembris ordumeistriks saanud Kettler venelasi üllatada ning tungis vaherahu rikkudes taas Tartu piiskopkonda. [[11. november|11. novembril]] võitis ta tunduvalt suurema vene väe vastu Rõngu lahingu, mis jäi ka Liivi ordu viimaseks suuremaks võiduks. Seejärel ebaõnnestus aga [[Laiuse linnus]]e piiramine ning orduväed asusid talvekortereisse.▼
Seega olid liivimaalaste ootused esialgu suunatud ennekõike Taanile, mis asus maast suhteliselt kaugel ning ei avaldanud esialgu mingeid territoriaalseid pretensioone. Kuni 1559. aasta esimese päevani valitsenud [[Christian III]] eelistas Liivimaa asjadesse mitte sekkuda, ehkki [[Saare-Lääne piiskop]] [[Johann von Münchhausen]] oli koos oma venna [[Christoph von Münchhausen|Christophiga]] valmis [[Saare-Lääne piiskopkond]]a ning võimaluse korral ka teisi alasid Taani kätte mängima. Uus kuningas [[Frederik II]] otsustas aga ema pealekäimisel anda Saare-Lääne piiskopkond oma vennale [[Magnus]]ele, et vältida talle jõuka [[Holstein]]i hertsogkonna andmist. Lisaks sellele saatis Frederik Venemaale rahudelegatsiooni, millel õnnestus sõlmida Vene-Liivi vaherahu aprillist kuni novembrini.
▲Vaherahu oli kasulikum venelastele, sest liivimaalased ei saanud rahu lühiduse tõttu palgasõjavägesid laiali saata ning raiskasid nende peale kasutult raha. Oktoobri lõpus otsustas septembris ordumeistriks saanud Kettler venelasi üllatada ning tungis vaherahu rikkudes taas [[Tartu
1560. aasta lõpuks oli selge, et kohalikud Liivimaa riigid enam iseseisvalt püsima ei jää. Et end Vene ohu käest päästa, hakati nüüd selgelt otsima uusi isandaid. Ordumeister Kettler pooldas Poola suunda, ent palju oli ka Taani-meelseid, kes oleks end meelsasti Magnuse võimu alla andnud. Põhja-Eestis kasvas aga toetus [[Rootsi]]le, kellelt loodeti efektiivsemat toetust Vene vägede vastu. Esialgu käisid läbirääkimised Soome hertsogi [[Johan III|Johaniga]], ent kuni Rootsi troonil oli Gustav Vasa, polnud Rootsile alistumine mõeldav. Olukord muutus täielikult [[Erik XIV]] troonile tõustes, kes soovis Rootsi võimu Läänemere-ruumis tunduvalt kasvatada. Nüüd algasid Põhja-Eesti üha tihedamad kontaktid Rootsiga, mis viisid lõpuks Tallinna ning Harju, Viru ja Järva rüütelkondade alistumisele Rootsi kroonile. See sai teoks [[1561]]. aasta juunis.▼
===1560===
1561. aastal asus aktiivsemalt tegutsema ka [[Poola]], Zygmunt II pahandas väga Põhja-Eesti äralibisemine Rootsile ning nii avaldas ta Kettlerile üha tugevamat survet ordu täielikuks sekulariseerimiseks ning Liivimaa Poolale allutamiseks. [[28. november|28. novembril]] 1561 toimuski [[Vilniuse pakt]]i sõlmimisega Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna alistumine Poolale, ainsana keeldus sellest Riia linn, mis [[1582]]. aastani jäi [[vabalinn]]a staatusesse. Kettler sai [[Kuramaa hertsogiriik|Kuramaa ja Zemgale hertsogkonna]] esimeseks valitsejaks, lisaks veel ka Poola-Liivimaa administraatoriks. Reaalselt viidi need muudatused ellu [[1562]]. aasta algul. Nii oli Vana-Liivimaa eksistents lõppenud ning maa ära jagatud Venemaa, Rootsi, Poola ja Taani vasallist hertsog Magnuse vahel.▼
[[1560]]. aasta algusest algasid taas venelaste rüüsteretked, millele orduväed ei suutnud piiri panna. Eelmise aasta septembris oli Kettler sõlminud küll protektsioonilepingu ([[Vilno leping (1559)]]) Poolaga, andes selle vägede kaitse alla mitu lossi Liivimaa lõuna- ja idapiiri lähistel, kuid poolakad ei kiirustanud abivägede saatmisega ning vältisid täielikult konflikti venelastega (sel ajal kehtis veel Vene-Leedu rahu, mida Zygmunt II murda ei tahtnud).
Aprillis maale saabunud hertsog Magnus tegi asja veelgi keerulisemaks, kuna asus taotlema endale ka [[Eestimaa hertsogkond]]a, [[Maasilinna foogtkond]]a, [[Lihula linnus]]t ning [[Uus-Pärnu]]t, mis kõik kuulusid ordule. Nii puhkes Kettleri ja Magnuse konflikt, mis saatuslikult nõrgendas Liivimaa kaitsetahet ning tegi venelastele maa hõivamise märksa hõlpsamaks.
Nii langes vene vägede valdusse tugev [[Alūksne|Marienburgi]] kindlus ning seejärel ka mitmeid teisi linnuseid, seda peamiselt ordu suutmatuse tõttu saata abivägesid, moona ja palgaraha.
[[2. august]]il toimus [[Härgmäe lahing]], kus ordu tippjuhtkond eesotsas [[Philip Schall von Bell]]iga ründas vaid 500 mehega umbes 14 000-list vene väge. Pea kõik sakslased kas tapeti või langesid vangi. Sellest hoobist Liivi ordu enam ei toibunudki, suutmata uut väliväge välja panna.
Augustis langes venelaste kätte ka [[Viljandi piiramine (1560)|Viljandi]], sest [[palgasõdur]]id ei olnud raha saanud ning reetsid seetõttu endise ordumeistri [[Wilhelm Fürstenberg]]i. Ainsana suutis venelaste piiramisele edukat vastupanu osutada [[Paide piiramine (1560)|Paide]]. Oktoobris puhkes Harjumaal ja [[1560. aasta Läänemaa ülestõus|Läänemaal]] ka talupoegade ülestõus, mis [[Koluvere linnus]]e juures maha suruti.
Septembri alguses seadsid [[Vana-Pärnu]]st ja mujalt [[Läänemaa]]lt röövretkelt tulnud venelaste väesalk oma laagri üles [[Harku mõis]]as. Venelaste väesalgast teada saanuna otsustasid tallinlased rünnata. 11. septembri varahommikul tungiti kallale ühele venelaste eelsalgale. Esimene lahing leidis aset Tallinna lähedal liivaluidetes [[Vana-Pärnu maantee]] ümbruses umbes [[Rahumäe]] ja [[Nõmme]] vahel. Tallinlased lõid puruks venelaste eelsalga, võtsid ära nende [[Läänemaa]]lt röövitud sõjasaagi ning võtsid vangi ka mõned venelased. {{Vaata|Jeruusalemma mäe lahing}}
▲1560. aasta lõpuks oli selge, et kohalikud Liivimaa riigid enam iseseisvalt püsima ei jää. Et end Vene ohu käest päästa, hakati nüüd selgelt otsima uusi
Nüüd algasid Põhja-Eesti üha tihedamad kontaktid Rootsiga, mis viisid lõpuks Tallinna ning Harju, Viru ja Järva rüütelkondade alistumisele Rootsi kroonile. See sai teoks [[1561]]. aasta juunis.
===1561===
1561. aastal asus aktiivsemalt tegutsema ka [[Poola]], Zygmunt II pahandas väga Põhja-Eesti äralibisemine Rootsile ning nii avaldas ta Kettlerile üha tugevamat survet ordu täielikuks sekulariseerimiseks ning Liivimaa Poolale allutamiseks.
▲
Liivi ordu likvideerumise järel toimus sõjategevus [[Vana-Liivimaa]]l juba uute [[maaisand]]ate juhtimisel [[Liivi sõda|Liivi sõja]] raames.
==Vaata ka==
*[[Koadjuutorivaenus]]
*[[Liivi sõda]]
*[[Põhjamaade Seitsmeaastane sõda]]
*[[Eesti varauusaeg]]: [[Rootsi aeg]], [[Poola aeg]], [[Taani aeg]]
==Kirjandus==
*[[Mihhail Pogodin]]: "Pskovskaja letopis" (Псковская летопись), [[Moskva]], 1837, [http://books.google.ee/books?id=XygEAAAAYAAJ&hl=en&pg=PA194 lk.194-200]
| |||