Charles-Augustin Sainte-Beuve

Charles-Augustin Sainte-Beuve (23. detsember 1804 Boulogne-sur-Mer – 13. oktoober 1869 Pariis) oli prantsuse kirjanduskriitik ja kirjanik.

Sainte-Beuve 1860. aastatel

Sainte-Beuve'i kirjanduskriitika lähtus arusaamast, et kirjaniku teos on ennekõike tema elu peegeldus ning teose seletusi tuleb otsida autori eluloost. Ühena esimestest kritiseeris seda seisukohta Marcel Proust oma kuulsas esseekogumikus "Sainte-Beuve'i vastu" (Contre Sainte-Beuve) (avaldatud postuumselt 1954. aastal).

Elukäik

Sainte-Beuve õppis aastatel 1824–1827 arstiteadust, kuid seejärel loobus meditsiiniõpingutest ning pühendus täielikult kirjandusele. 1827. aastal kirjutas 22-aastane Sainte-Beuve ajakirjas Le Globe kiitva arvustuse Victor Hugo luulekogule "Odes et Ballades". Sellest sai alguse Sainte-Beuve'i lähedane sõprus nii Hugo kui kogu noorte romanikute kirjandusringkonnaga. Hiljem meeste sõprus jahenes, muuhulgas ka seetõttu, et Sainte-Beuve'il oli afäär Hugo abikaasaga.

1844. aastast oli Sainte-Beuve Prantsuse Akadeemia liige. Juhuse tahtel pidas vastuvõtukõne just Victor Hugo.

Looming

Sainte-Beuve avaldas luulekogusid ja osaliselt autobiograafilisi romaane, neist tuntuim on 1834. aastal ilmunud "Nauding" (Volupté). Tema romaanid saavutasid aga vaid tagasihoidlikku tuntust. Hiljem pühendus Sainte-Beuve peamiselt vaid kirjanduskriitikale, mis moodustab väärtuslikuma osa tema loomingust.