Erinevus lehekülje "Soontagana maalinn" redaktsioonide vahel

resümee puudub
Soosaare lõunapoolsel ümara lameda kupli taolisel osal asus kaks Maalja peret. Ühes neis öeldi teadvat, et nende esivanemad on elanud samal paigal 22 inimpõlve. Nüüd on siit viimased elanikud lahkunud.
 
Ümmarguselt 3000 ruutmeetri suuruse õuepindalaga Soontaga maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi. [[Läti Henrik]]u [[Henriku Liivimaa kroonika|Liivimaa kroonikas]] mainitakse seda korduvalt [[Soontagana kihelkond|Soontagana kihelkonna]] keskusena, mida sakslased piirasid juba [[1210]]. aastal, kuid ei suutnud rünnakuga vallutada. [[1215]]. ja [[1216]]. aasta vahetusel oli maalinn sunnitud alistuma, lastes sisse preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles [[1226]]. aastal ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.
 
Juba 1895. a. tegid maalinnas kaevamisi [[R. Stackelberg]] ja [[S. Bogojalenski]]. Tookord avastati muitseste ehitiste poolpõlenud palke, mõned savinõutükid ja üks pronksese. [[1965]]. aasta väljakaevamistel (juhtis A. Kustin) ja 1966. kuni 1971. aastal teostatud väljakaevamistel (juhatas E. Tõnisson) avastati kaitseehituste ja elamute rususid, sealhulgas kerise ja laega ahjuvaresid. Leiti söestunud vilja, rauast [[ader|adratera]], [[vikat]]iosi, [[käsikivi]] alumine poolik. Rohkesti oli koduloomade luid. Enamik leide - hoburaudsõled, noole- ja odaotsad, kirved - kuuluvad 11. sajandist 13. sajandi alguseni. Selgus, et linnuse aluse moodustab looduslik paerahn, muldkeha on sellele kokku kantud otse linnuse jalamilt, et suurendada ühtlasi nõlva suhtelist kõrgust. Kaks põlist pärna tähistavad pärimuse kohaselt linnusevanema talu asukohta.
Anonüümne kasutaja