Donatism: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 1411 baiti ,  17 aasta eest
PResümee puudub
 
==Õpetuslik ja liturgiline eripära==
 
Et donatistlike [[teoloog]]ide kirjutised suurelt jaolt hävitati, on nendest peale [[tsitaat]]ide väga vähe järel. Katoliiklastel ja donatistidel ei olnud lahkarvamusi kesksetes tolle aja teoloogide kesksetes [[dogmaatika]]küsimustes. Nende arusaam [[Kolmainsus|Kolmainu Jumal]]ast oli samasugune nagu katoliiklastel. Kõige sügavam lõhe oli nende vahel mõningates [[eklesioloogia|eklesioloogilistes]] küsimustes.
 
Pärast kristluse saamist [[riigiusk|riigiusuks]] [[325]] tunnustasid teised kristlased [[Rooma keiser|keisri]] [[kirikupea]]ks, donatistid aga nägid keisris endiselt saatanat.
 
[[Kirik]] oli donatistide silmis täiuslike [[pühak|pühade]] ühendus, milles [[patune|patustele]] pole kohta. Kõrged nõuded kehtisid ühtviisi kõikide usklike kohta, mistõttu heideti kõrvale ka [[munklus]]. Suurt rõhku pandi [[patukahetsus]]ele ja valmisolekule kannatada, samuti [[Piibel|Piibli üle mõtisklemisele. Kirik pidi koosnema rõõmsalt Jumalat ülistavatest inimestest. Peeti agapesöömaaega. Soovitati nii pühade pidamist kui ka paastu. Kirikujuhtidele esitati väga suuri nõudeid: nende elu pidi olema eeskujulik ja nad pidid olema valmis usu eest kannatama. Iga kompromiss muutis inimese väärituks olema kirikujuht.
[[Kirik]] oli donatistide silmis täiuslike [[pühak|pühade]] ühendus, milles [[patune|patustele]] pole kohta.
 
Donatistide lahknemine ülejäänud Kiriku seisukohtadest tuli ilmsiks suhtumises neisse, kes hülgasid usu [[Diocletianus]]e-aegse kristlaste tagakiusamise ajal ([[303]]–[[305]]). Donatistid olid nende suhtes palju rangemad kui ülejäänud Kirik. ERinevalt [[katoliku kirik]]u õpetusest seostasid donatistid [[sakrament]]ide toime neid jagava isiku külbelise puhtusega (katoliku kiriku õpetuse järgi pole sellek tähtsust). Nõnda keeldusid donatistid vastu võtmast [[sakrament]]e ([[ristimine]], [[armulaud]], [[preestriks pühitsemine]]) [[preester|preestritelt]] ja [[piiskop]]pidelt, kes olid tagasikiusamise ajal usust taganenud, eitasid nende vaimulikku autoriteeti ja nõudsid nende väljaheitmist kirikust valekristlastena. Paljud kirikujuhid olid koguni kristlasi Rooma võimudele üles andnud ning pühasid raamatuid avalikult põletanud. [[Constantinus]]e valitsemise ajal olid need mehed pärast [[Milano edikt]]i olid need mehed jälle juhtivatele kohtadele saanud. Donatistid kuulutas mis tahes sakramendid nendelt preestritelt ja piiskoppidelt on kehtetuks. Donatismi tekkimise üheks ajandiksajendiks oli [[Caecilianus (piiskop)|Caecilianus]]e (või Caeciliuse) määramine Kartaago piiskopiks [[312]], sest too oli valitsuse pooldaja.
 
Kui Rooma kirik ajutised usust taganejad siiski uuesti vastu võttis, lõid donatistid Kirikust lahku. Nad hakkasid end nimetama [[märter|märtrite]] kirikuks ning kuulutasid, et kõik, kes jäävad läbikäimisse patustega, heidetakse kogudusest välja.
Nõnda tekkisid paljudes linnades eraldi donatistlikud ja mittedonatistlikud [[kogudus]]ed.
 
Donatistide kirik pidas ennast ainsaks legitiimseks kirikuks Africas, [[Peetrus]]e kirikuks, mitte [[Juudas|Juuda]] kirikuks. Et katoliiklased olid lasknud kirikul hukka minna, puudus nende kirikul hoolimata impeeriumi võimude ja [[Rooma piiskop]]pide otsustest igasugune legitiimsus. Donatistid ei pidanud [[skisma]]t enda süüks, sest nemad olid jäänud ustavaks Africa kiriku traditsioonidele, mida esindasid [[Ctprianus]] ja [[Tertullianus]].
 
Eriti levis domatism [[Põhja-Aafrika]]s ja selle põhiline keskus oli Kartaago, kuid donatiste oli paljudes Rooma riigi osades.
 
Donatistidele olid eriti tähtsad [[Tertullianus]]e ja [[Cyprianus]]e ning ka [[Montanus]]e kirjutised.
 
 
 
==Donatismi hääbumine==