Ava peamenüü

Muudatused

Lisatud 1322 baiti ,  6 aasta eest
Abielupaar elas algul [[Peterburi]]s, kuid aastal 1903{{lisa viide}} või 1904{{lisa viide}} asusid nad elama [[Tartu]]sse. Aino Kallas huvitus kohe oma uue kodumaa elust ja ajaloost ning liitus [[Noor-Eesti]]ga.<ref name="AK_359">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 359</ref> Aastail 1903{{lisa viide}}–1918 tegutses Aino Kallas [[Tartu]]s, kus oli seotud [[Postimees|Postimehe]] ja [[Noor-Eesti]] tegemistega.
 
Alguses tundis Aino Kallas end võõral maal sügavalt juurtetuna ega tahtnud kirjutada Eesti ainesest. Kuid 1903 käis ta [[Saaremaa]]l [[Karja kihelkond|Karja kihelkonnas]] oma abikaasa onu lukkseppkellamees Carl Allase juures. Too jutustas talle mälestusi teoorjuse aegadest ning rõhumisest eestlaste ajaloos.<ref name="AK_359"/> Varsti hakkas Kallas käsitlema Eesti ainest novellides, mis olid suunatud rõhumise vastu. Allas on prototüübiks novellis "Lukkari ja kirkkoherra". Kallase esimene kunstiliselt õnnestunud novellikogu oli "Meren takaa" (1. ja 2. osa, 1904–1905). Selles kogus, nagu ka novellis "[[Ants Raudjalg]]" kujutab Kallas realistlikult täpselt ja tõepäraselt tolleaegseid Eesti ühiskondlikke olusid.<ref name="AK_360">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 360.</ref>
 
Novellikogus "Lähtevien laivojen kaupunki (1913) on mõjutusi [[sümbolism]]ist. See tähistas murdepunkti Kallase loomingus ning üleminekut ühiskondlikelt teemadelt müütilisele ainesele. See kirjanduslik murranguaeg peegeldab ka torme kirjaniku enda elus, millest ehk kõige tagajärjekam oli armusuhe [[Eino Leino]]ga 1916–1919. Armastus Leino vastu oli Aino Kallase kunsti suur liikumapanev taustaelamus. Suhte ajal ja selle järel sündinud sümbolistlike ja [[impressionism|impressionistlike]] teoste hulka kuuluvad teiste seas "Seitsemän: Titanic-novelleja" ja "Katinka Rabe", kus Kallas kujutab oma suguvõsa minevikku. Kokku avaldas n Kallas julkaisi kümme novellikogu, milles on soome novellistika kauneimaid saavutusi.<ref name="AK_361">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 361.</ref>
 
Oskar Kallas nimetati 1918 Eesti suursaadikuks Helsingus.<ref name="AK_365">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 365.</ref> Aino Kallas on üks kirjanikest, kes on püüdnud luua silda eesti ja soome rahva vahele. Noor-Eesti võitles uusromantiliste suundade eest. Tema [[Lydia Koidula]] biograafia "Tähdenlento"' ja esseekogu "Nuori Viro" ning tõlgete kogumik "Merentakaisia lauluja" pärinevad tollest murranguajast. Ka novellikogu "Vieras veri" (1921) käsitleb Eesti ainest.<ref name="AK_361"/>
 
Aastad 1919–1922 veetis ta Helsingis, 1922–1934 [[London]]is, 1934–1944 [[Tallinn]]as.