Aino Kallas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
18. rida:
===Abielu ja kirjanikukarjäär===
Aastal [[1900]] abiellus ta eesti [[folklorist]]i, keelemehe ja hilisema diplomaadi [[Oskar Kallas|Oskar Philipp Kallas]]ega (1868–1946) ning lahkus kodumaalt. Aino Kallase isal oli omal ajal olnud Eestiga läbikäimist; ta oli käinud muu hulgas [[Tartu]]s ja kirjutanud isegi eesti keele grammatika.<ref name="AK_358" />
Abielupaar elas algul [[Peterburi]]s, kuid aastal 1903{{lisa viide}} või 1904{{lisa viide}} asusid nad elama [[Tartu]]sse. Aino Kallas huvitus kohe oma uue kodumaa elust ja ajaloost ning liitus [[Noor-Eesti]]ga.<ref name="AK_359">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 359</ref> Aastail 1903{{lisa viide}}–1918 tegutses Aino Kallas [[Tartu]]s, kus oli seotud [[Postimees|Postimehe]] ja [[Noor-Eesti]] tegemistega.
Alguses tundis Aino Kallas end võõral maal sügavalt juurtetuna ega tahtnud kirjutada Eesti ainesest. Kuid 1903 käis ta [[Saaremaa]]l [[Karja kihelkond|Karjan kihelkonnas]] oma abikaasa onu lukksepp Carl Allase juures. Too jutustas talle mälestusi teoorjuse aegadest ning rõhumisest eestlaste ajaloos.<ref name="AK_359"/> Varsti hakkas Kallas käsitlema Eesti ainest novellides, mis olid suunatud rõhumise vastu. Allas on prototüübiks novellis "Lukkari ja kirkkoherra". Kallase esimene kunstiliselt õnnestunud novellikogu oli "Meren takaa" (1. ja 2. osa, 1904–1905). Selles kogus, nagu ka novellis "[[Ants Raudjalg]]" kujutab Kallas realistlikult täpselt ja tõepäraselt tolleaegseid Eesti ühiskondlikke olusid.<ref name="AK_360">''Aleksis Kivestä Martti Merenmaahan'', lk 360.</ref>
Aastad 1919–1922 veetis ta Helsingis, 1922–1934 [[London]]is, 1934–1944 [[Tallinn]]as.
Aastal [[1944]] emigreerus ta [[Rootsi]]. [[1953]] naasis Soome, kus elas surmani.
| |||