William Burroughs: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
ErilineKonn (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
ErilineKonn (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
3. rida:
Ta oli koos [[Jack Kerouac]]i ja [[Allen Ginsberg]]iga peamisi [[biitnik]]e põlvkonna juhtfiguure ja postmodernistlikke autoreid, keda peetakse "üheks kõige poliitiliselt teravamaks, kultuuriliselt mõjukamaks, ja uuenduslikumaks kunstnikuks 20. sajandil." <ref name="penguin">2003 ''Penguin Modern Classics'' edition of ''Junky''.</ref> Tal oli suur mõju popkultuurile ja kirjandusele.
 
Paljud Burroughsi teosedtemateosed on osaliselt [[autobiograafia|autobiograafilised]], eelkõige põhinedes tema kogemustele [[heroiin]]isõltlasena kui ta elaselades [[Mexico City]]'s, [[London|Londonis]], [[Pariis|Pariisis]], [[Berliin|Berliinis]], [[Lõuna-Ameerika|Lõuna-Ameerikas]] [[Amasoonas]]e piirkonnas ja [[Tangier]]is [[Maroko]]s.
 
Burroughs kirjutas 18 novelli, kuus lühijutukogu ja neli esseekogu. Tema intervjuudest ja kirjavahetusest on avaldatud 5 raamatut. Ta osales erinevates projektides ja salvestustel koos paljude esinejate, etendajate ja muusikutega ning on osalenud mitmetes filmides.
 
BurroughsBurroughsi teine abikaasaks oli [[Joan Vollmer]], kes figureerib mitmete autorite loomingus kõrvaltegelasena <ref>Brenner, Joseph M.: ''Looking for Joan Vollmer'' (website), ''The Doomfiles'', March 16, 2004. [http://obsidianrook.com/doomfiles/LOOKING_FOR_JOAN_VOLLMER.html web page]</ref> ning kellest sai tänu Jack Kerouaci novellides legendaarne kuju kui S. Burroughsi abikaasa. [[1951]]. aastal Bounty baaris [[Mexico City]]'s Burroughs tulistas ja tappis peo käigus oma abikaasa mängides temaga joobes olekus "[[Wilhelm Tell]]i mängu".<ref>Grauerholz, James. [http://old.lawrence.com/burroughs/deathofjoan-full.pdf ''The Death of Joan Vollmer Burroughs: What Really Happened?''] American Studies Department, University of Kansas.</ref> Jõudmata ära ootada kohtuotsust, põgenes ta tagasi USAsse ning mõtisteti tagantselja süüdi tapmises. Traagiline sündmus jättis sügava jälje tema elule ja loomingule.
 
Burroughsil oli teisest abilustabielust üks poeg - William S. Burroughs, Jr. (1947-1981), keda 1983. aastal valminud dokumentaalfilmis "Burroughs" John Giorno nimetab viimaseks [[biitnik]]uks.
 
Burroughs suri 1997 aastal oma kodus Lawrence's, Kansases, südamerabandusse.