Esther Roode: erinevus redaktsioonide vahel

Juba samal aastal jätkas ta õpinguid [[Tallinna Riiklik Tarbekunsti Instituut|Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis]], kuid läks [[1947]]. aastal üle [[Tartu Riiklik Kunstiinstituut|Tartu Riikliku Kunstiinstituudi]] maaliosakonna teisele kursusele. Õpingute ajal [[Tartu]]s tutvus Ester Potisepp (nimi Potisepp üürikeseks jäänud abielust) õpingukaaslase, oma tulevase abikaasa, kunstnik [[Henn Roode]]ga. Seal kujunes välja tema tutvusringkond, kuhu kuulusid hilisemad tuntud kunstnikud [[Ülo Sooster]], [[Lembit Saarts]], [[Heldur Viires]], [[Valve Janov]], [[Lüdia Vallimäe-Mark]] ja paljud teised.

Novembris 1949 arreteeriti Ester Potisepp, Henn Roode, Lembit Saarts, Ülo Sooster, Heldur Viires, Valdur Ohakas. Ester Potisepp oli ligi seitse aastat [[Venemaa]]l, [[KuibõševMordva]]is, lähistelJavas'is (Dubravlagis) vangilaagris.<ref>Peeter Väljas, Etüüde Tartu kunstnikkonnast, 1950. aastad. Tuna. Ajalookultuuri ajakiri 1991,1. lk.31-47.</ref> [[1956]] sügisel vabastati Ester Potisepp, Henn Roode ja teised kaaslased ennetähtaegselt ja rehabiliteeriti. "Ilmselgelt oli „üliõpilasgrupi“ vangipanek mõeldud intelligentsi ja esmajoones kunstnike hirmutamiseks. ... Tõenäoliselt oli see aktsioon üks osa Pariisi koolkonna traditsioone järgiva kunsti(õpetuse) kompromiteerimise kampaanias, mis viiski iseseisva Tartu Kunstiinstituudi likvideerimiseni 1950. aasta lõpul. ...“ <ref>„Toomas Karjahärm ja Helle-Mai Luts. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud. 1940-1953, lk126. Vt ka „Tartu kunstiüliõpilaste grupi süüdistuskokkuvõte“, samas lk 354-357.</ref>