Grigori Zinovjev: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
33. rida:
Pärast 1917. aasta juunis bolševike organiseerimisel toimunud [[Ajutine Valitsus|Ajutise Valitsuse]] ja sõjavastaseid massidemonstratsioone Petrogradis ning nendele reaktsiooniks bolševike tegevuse keelustamisel emigreerusid G. Zinovjev ja V. Lenin [[Soome Suurvürstiriik]]i [[Razliv]]i, kus viibisid kuni oktoobrirevolutsiooni alguseni.
 
Pärast Petrogrdi bolševike poolt läbiviidud võimuhaaramist saabusid G. Zinovjev ja V.Lenin Soomest Petrogradi kus liitusid võimuhaaramisega. G. Zinovjev ei toetanud bolševike ainuvõimu haaramist ka pärast oktoobrirevolutsiooni ning pärast [[Nõukogude kongressid|II Ülevenemaalisel Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogude Kongress]]il <small>27. oktoobril [[vkj]]</small>/8. novembril [[1917]]. aastal [[Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu]] moodustamist ainult [[VSDT(b)P]] esindajatest astus ta protesti märgiks välja [[Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee|VSDT(b)P KK]] koosseisust.
 
===Tegevus Petrogradis===
43. rida:
G. Zionovjevi juhtimisel viidi seoses raskustega linna elanikkonna toitlustamisega sisse linna toitlustuskomissariaadi poolt toitlustuskaardid ning linnaelanikud jaotati 1918. aasta juulis gruppidesse: 1. kategooriasse, kuulusid (kõige suurema toidunormiga) rasket füüsilist tööd tegevad töölised; 2. kategooria, muud töölised ja palgatöölised; 3. kategooriasse, vabade elukutsete esindajad (ajakirjanikud, kunstnikud, artistid jne) ja 4. kategooriasse, kuulusid «mittetöötavad elemendid» (kodanlus, suurte kinnisvarade omanikud jne). 1918. aasta sügisel pärast [[Vene kodusõda|Vene kodusõja]]s bolševike võimu vastastega lahingute laienemist Venemaa lõunaosasse, kus bolševike võimu vastaste kontrolli all olevatel territooriumitel asusid toidutagavarad tekkis Petrogradis tõeline toidupuudus. 1918. aasta sügisel toiduainete riiklik jaotus 4. ja vahel ka 3. kategooria linnaelanikele katkes (vabakaubandus oli keelatud). Toitlustusolukorra parandamiseks suunati linna töölistest moodustatud toitlustussalgad maapiirkondadesse toiduainete rekviseerimisele.
 
G. Zinovjev toetas koostööd teiste revolutsiooniliste parteidega kuni [[Vasakpoolsete esseeride ülestõus|1918. aasta esseeride riigipöördekatseni]], [[Punane terror|Punast terrorit]] alustati Petrogradis pärast 1918. aasta [[30. augustilaugust]]il Moskvas toime pandud atendaati V. Leninile ja Petrogradis [[27. augustilaugust]]il toime pandud atendaati[[atendaat]]i G. Zinovjevile ning Petrogradi Kommuuni siseasjade komissari [[Moissei Uritski]] tapmist.
 
Alanud [[Vene kodusõda|Vene kodusõja]] ajal muutus G. Zinovjevi juhitavas Petrogradis katastroofiliseks linna tööstuse olukord, Petrograd oli senini suurim Venemaa sõjatööstuse keskus, kus asusid suured relvastuse- ja laevaehitustehased, mis aga katkenud toitlustus- ning toorainetarnete tõttu. Sulgeti [[Metallitehas]] ning [[Obuhhovi tehas|Obuhhovi]] ja [[Putilovi tehas]], kaotas üle poole oma proletariaadist. 1917. aasta detsembris oli Petrogradi elanikkond ca 2 000 000 elanikku, kellest 1920. aasta augustiks oli linna jäänud ca 700 000 elanikku, sh mobiliseeriti 1918. aasta juunist kuni 1920. aasta aprillini Punaarmeese üle 170 000 petrogradlase.
==Langus ja surm==
 
G. Zinovjev lootis koos [[Lev Kamenev]]iga [[Lenin]]i pärijaiks saada, kuid võitluses [[Stalin]]iga jäid nad alla ning heideti [[1927]] koos [[Trotski]]ga ÜK(b)P-st välja. Ta palus alandlikult andeks, öeldes oma seisukohtadest lahti, ning sai parteisse [[1928]] tagasi. Zinovjev määrati samal aastal [[Kaasani ülikool]]i rektoriks.
1919. aasta kevadel vene [[valgekaartlased|valgekaartlaste]] [[Põhjakorpus]]e pealetungi ajal ([[Operatsioon Valge Mõõk]]), kuulus G. Zinovjev linna kaitset organiseerinud [[7. armee (Vene SFNV)|7. armee]] [[Revolutsiooniline Sõjanõukogu|Revolutsioonilisse Sõjanõukogusse]] ja Petrogradi kaitsekomiteesse.
 
G. Zinovjevi juhtimisel taastati Petrogradis (1924. aastast Leningradis) suurtööstus ning 1925. aastaks oli linna elanikkond suurenenud taas 1 500 000 elanikuni.
 
==Võimuvõitlus parteis==
Pärast V. Lenini surma 1924. aastal moodustas G. Zinovjev koos [[Lev Kamenev]]iga ning Petrogradi parteiorganisatsiooniga ajutise liidu [[Jossif Stalin]]iga ning suutsid kõrvaldada juhtivatelt kohtadelt NSV Liidus [[1925]]. aastal [[Lev Trotski]].
 
G. Zinovjev lootis koos [[Lev Kamenev]]iga [[Lenin]]i pärijaiks saada, kuid võitluses [[Stalin]]iga jäid nad alla ning heideti [[1927]] koos [[Trotski]]ga ÜK(b)P-st välja. Ta palus alandlikult andeks, öeldes oma seisukohtadest lahti, ning sai parteisse [[1928]] tagasi. Zinovjev määrati samal aastal [[Kaasani ülikool]]i rektoriks[[rektor]]iks.
 
1932. aastal heideti ta uuesti ÜK(b)P-st välja, kuid taastati ÜK(b)P-s jällegi 1933. aastal.
53. rida ⟶ 61. rida:
{{Vaata|Nõukogudevastane trotskistlik-zinovjevlik keskus}}
{{pooleli}}
==Mälestuse jäädvustamine==
1924 aastal nimetati G. Zinovjevi sünnilinn [[Ukraina]]s [[Jelizavetgrad]] - Zinovjevskiks.
==Vaata ka==
*[[Suur Terror]]